Iga päev on täis põnevaid või naljakaid sündmusi ja tänu sellistele veebisaitidele nagu Reddit, Overheard ja Ward nr 6 jõuavad mitmed lood ka meieni. Toomegi siinkohal ära neist mõned.
- Minu peigmees on täiesti uskumatu. Eile oli meil suur tüli, vaidlesime ja mingi hetk ma hüüdisin, et ma ei taha teda enam näha. Nii ta siis lihtsalt kustutas tule ära! Nüüd ei saagi ma enam temaga vaielda, ega ju?
- Ainuke võimalus Allen Carr’i raamatu abil suitsetamisest loobuda on nii, kui paluda sõpradel iga kord, kui sa sigaretti järgi haarad – sulle sellega äiata. Noh, vähemalt sel viisil suutsin mina suitsetamise maha jätta, sest raamatu lugemine ei aidanud kohe üldse mitte…
- Olin metroo rongis ja minu ees seisis üks ilus tüdruk, kes lausa avalikult imetles enda ees seisvat meesterahvast. Järsku võttis ta oma kotist välja paberitüki, kirjutas sellele midagi ja viskas paberi mehe kapuutsi sisse. 5 minutit hiljem tundus, et tüdruk muutis oma meelt ja sirutas kätt, et paberikest tagasi võtta. Poiss märkas selja taga kahtlast liikumist, pani oma kapuutsi pähe ja paberike kukkus põrandale. Ma jälgisin neid, et näha, mis nüüd juhtuma hakkab. Mees võttis paberi üles, haaras oma telefoni ja helistas paberile kirjutatud numbrile. Tüdruku telefon hakkas helisema ja ta läks näost punaseks nagu tomat. Muidugi, selleks ajaks kui lahkusin, vestlesid nad juba magusalt.
- Olin lapsepõlves sageli haige. Lõputud visiidid arstide juurde ja haiglatesse. Olin tõeliselt tüdinenud! Nii ütlesin ka oma vanematele: “Ma ei suuda enam. Kas mul palun võiks olla maagiline ravim, mida võiksin võtta ja jälle terve olla?” Järgmisel päeval tormas isa karjudes minu tuppa: “Ma leidsin selle!” Ta andis mulle väikese klaaspudeli ja ütles: “Joo seda ja oled varsti terve. See on maagiline jook.” Pudelis olev roheline kraam veenis mind, et jook on tõesti maagiline. Ma jõin selle ära ja tõepoolest, tervis hakkas tasapisi paremaks muutuma. Hiljem sain teada, et too “maagiline jook” oli lihtsalt limonaad rohelise piparmündi siirupiga.
- Mul on nii häbi! Operatsioonilaual üritas mu anestesioloog mind äratada. Ta koputas käega mu laubale ja ütles midagi. Ma avasin ühe silma ja ütlesin: “Oled sa rähn või midagi?!” Kõik operatsiooniruumis olevad inimesed naerisid pisarateni. Mina ei mäleta sellest muidugi midagi, õde rääkis mulle hiljem.
- Minu õel sündisid tüdrukud kaksikud. Ükskord tuli ta mulle külla ja jättis lapsed oma abikaasa hoolde. Meil oli väga tore koos aega veeta. Kui ta õhtul koju läks, et näha kuidas tema abikaasa on lastega hakkama saanud, sain oma õelt sõnumi: “Sa ei usu, mida mu meheraas tegi selleks, et tüdrukutel vahet teha!” Ja foto lastest. Ühel oli otsaette kirjutatud number 1 ja teisel number 2!
- Tabasin oma abikaasa petmiselt tänu elektroonilistele kaalule. Ma jälgin oma kaalu. Mulle jäi silma imelik number oma kaalu mälus. Ma mõtlesin mõne aja, aga ei mäletanud, et oleksin üldse kunagi nii palju kaalunud… Ja siis loksus kõik paika. Nii, et ma küsisin mehelt otse. Ta oli šokeeritud, kuid tunnistas kõrvalsuhte üles. Mu abikaasa ei teadnud, et kaalud võivad olla nii “targad”. Targemad kui tema.
Pidin kirjutama seletuskirja selle kohta, miks ma hilinesin tööle. Ma ei suutnud mitte kui midagi välja mõelda, niisiis kribasin, et kuulsin raadiost Backstreet Boysi laulu “Larger Than Life”, hakkasin laulma, tantsima ja jätkasin kõikide sama bändi albumite kuulamist oma arvutis. Mulle anti andeks ja ei määratud isegi trahvi.- Minu vanaema vedas minuga kihla, et ma ei suuda süüa järjest ära 25 tema küpsetatud küpsist. Loomulikult ma naersin selle peale ja ütlesin, et ta ilmselgelt alahindab mind. Nii et seal ma siis olin oma 24-ndat küpsist lõpetamas, kuid 25-ndat kandikul polnudki… Ja siis võttis vanaema kapist selle viimase küpsise – ja see oli sõna otseses mõttes sama suur kui kandik ise. Lühidalt, vanaema võitis.
Kui mul on kodus külalised, siis nad kõik vestlevad, jagavad uudiseid, aitavad mind söögi valmistamisel, teevad nalja ja mängivad lauamänge. Mu sõbrad lihtsalt armastavad mul külas olla. Nad ütlevad, et minu juures on ainulaadne atmosfäär. Saladus on lihtne – mul pole interneti levi. Inimesed lihtsalt on sunnitud suhtlema, mitte olema liimitud oma nutitelefonidesse.- Olin jalutamas oma 4-aastase pojaga. Meie naabrite hulgas on Vietnami lapsi, kes ei räägi inglise keelt. Vietnami kolm poissi mängisid liivakastis ja nende jalgrattad olid pargi lähedal. Minu pojale meeldis üks nendest ratastest. Ta tiirutas umbes 5 minutit selle ümber, siis võttis julguse kokku ja küsis: “Poisid, kas ma võin selle jalgrattaga sõita? Ma tahan selle jalgrattaga sõita. Kas saad aru? Kas ma tohin?” Vastuseks sai ta ainult segased helid. Siis viitas mu poeg rattale ja hüüdis: “SINKHANCHONCHINKHANCHONCHIKHAN!” Järgnes 5-sekundiline vaikus… Ratta omanik tõusis vaikselt üles, võttis oma transpordivahendi, andis selle üle mu pojale ja istus vaikselt maha tagasi. Minu poeg, enesega ilmselgelt rahul olles, hakkas õues rattaga ringi sõitma.
Elu5 – Maria-Helena Loik
Algne artikkel: Brightside.me
