Sõna kodu manab enamustele silme ette turvalise paiga, mis pakub kaitset välise maailma eest. Seega võib tunduda imelik, kui rääkida sellest ja ümbritsevast keskkonnast kui tervisemurede allikast. Kuid meie igapäeva elukeskkonnas on ja võivad olla tegurid, mis meie tervist negatiivselt mõjutavad. Paljusid välismõjude tegureid reguleeritakse ja piiratakse ohu minimaliseerimiseks riiklikult tasemel, kuid sellest hoolimata võib pikaaegne kokkupuude isegi nende nn ohutu tasemega mõjutada tervist.
Samas on ka tegureid, mis on igaühe endi kodudes otse kõigi silme all, kuid me lihtsalt ei pööra neile tähelepanu.
Kuidas kõiki võimalikke ohte tuvastada, mõõta ja hinnata vaatame järgnevatest artiklitest, mis moodustab triloogiana ühtse terviku.
Vanasti oli kõik parem – kas ikka oli?
Tihti kuuleme eakamaid inimesi või oma vanavanemaid rääkimas lugusid headest endistest aegadest, kus päike oli säravam ja muru rohelisem. Ajaperioodist, kus elu oli lihtsam, stressivabam ja inimesed tervemad. See on ilus nostalgiline tagasivaade nende inimeste endi lapsepõlve suunas, aga sageli siiski kallutatud pigem heade mälestuste poolele.
Tegelikkuses paistab meie kodusüsteemi täht endiselt sama eredalt ning ka muru ei olnud vanasti rohelisem. Samas on muutunud palju, eriti just tervise ja elukvaliteedi osas. Üldine elukeskkond on ajaloolises mõttes oluliselt paranenud ja seda pigem just selliste tegurite kohalt, mis koheselt pähe ei tulegi.
Näiteks julgen ma väita, et sanitaartingimuste tõhustamine on 20saj üks suurimaid rahvatervishoidu panustav faktor. Peamiselt just veevärgi moderniseerimine ja selle laialdane kasutuselevõtmine on meie elukeskkonda muutnud niivõrd, et see on meie tervist lausa otseselt mõjutanud. Puhas vesi on alati olnud maailmas probleemne teema. Nii leiab see ka täna aktiivset arutelu nii arengu- kui ka heaoluriikides. Umbes 2 miljardil inimesel puudub ju endiselt igapäevane ligipääs puhtale veele. Tagasivaatavalt oli see aga oluline tervisemurede allikas peaaegu kõikidel inimestel.
Juba vanad roomlased teadsid ehitades akvedukte ja kanalisatsioone asjaolu, et veevärk on tähtis. Siiski võeti laialdane süsteemne tegevus ajalises mõttes kasutusele alles üsna hiljuti. Sanitaartingimuste paranemine tõi kaasa ka hügieeni üleüldise olukorra paranemise mis tähendas ka haiguste vähenemist.
On teada, et vesi on suurepärane levikuviis patogeenidele. Kaevus olev vesi võis ju puhtana tunduda, kuid veekvaliteeti mõjutavad väga erinevad tegurid nagu nt bakterid, viirused, algloomad ja parasiitorganismid, aga ka keemilised riskid (mis võivad samuti olla looduslikud ained kivimitest ja pinnasest nt fluoriidi ning boori näol).
Loomulikud protsessid veekogudes endis nagu vetikatoksiinid – olid ja on endiselt püsiv terviserisk. Samuti koguti vett tuppa seisma lahtistesse nõudesse, mis omakorda suurendas reostuse riski veelgi. Seisnud kaevuvesi võib tänapäevalgi sisaldada hulgaliselt nitraate, mis eriti just imikutele ja väikelastele ohtlikud on.
Veelgi võib kuulda, et toit oli tervislikum. Kuigi see väide on oma olemuselt vaieldav, siis oli söögipoolist jällegi liialt vähe ning selle eest tuli näha liialt ränka vaeva. Toidu saadavus ei olnud nii lihtne nagu tänapäeval, kus poeletid on heast paremast lookas ja kõike saab võimaldada suhteliselt vähese raha eest.
Mure iseenesest ei ole muidugi möödanik, sest ka täna õhtul heidavad ligi 11% maailma elanikest tühja kõhuga magama. Ka ei olnud toiduhügieen ja toidukvaliteet teemad, mille üle laialdaselt pead murti.
Mõttelaad nagu „midagi ei lastud raisku minna“ tundub sellisel juhul küll üllas, kuid arvestades toidu säilivuse kestvust ning sellega toimetuleku piiratust, siis peab kahjuks nentima, et antud mõttemuster ei olnud tervise seisukohalt asjakohane. Need aspektid on aga tänapäeval äärmiselt tähtsad, ilma milleta me ei suudaks modernse ühiskonnana funktsioneerida.
Elukeskkonna peale mõeldes tuleb kahtlemata rääkida ka töö ja kodukeskkonnast, kus veedetakse suurem osa oma elust. Kuigi nii tänapäeval kui ka endistel aegadel on mitmeid ühiseid olulisi teemasid ja probleeme nagu näiteks töötaja motiveerimine ning küsimus, et kas tööandja peaks kohvi tasuta jagama, siis toona oli palju ka teisiti.
Näiteks mõnele võib tunduda, et pikk päev, värskes õhus, harides omaenda põldu, on kui tervitatav vaheldus oma argipäevasele kontoritööle, siis kahjuks pean selle illusiooni purustama.
Töö oli meie vanaisade ajal sageli füüsiliselt raske, kehvades tingimustes ja pika kestvusega. Olukord võis veelgi halvem olla tehastes, mis eraldasid töötaja küll välistest teguritest nagu ilmastikust, kuid parem oli see siiski vaid majandusliku arengu mõttes.
Adekvaatse ventilatsioonisüsteemi puudumine, töö ergonoomika olematus, töö kestvuse ja puhkeaegade reguleerimatus ja pidev kõrge müratase on vaid mõned tegurid, mida ei võetud vanasti peaaegu üldse arvesse. Tänapäeval on sel moel töötamine mõeldamatu.
Vanaisa enda kätega ehitatud maamaja, püsides juba sada aastat, tõestab meie esivanemate südikust ja oskuslikkust, kuid olukord neis oli kõike muud kui tervist soodustav. Ahjust ja pliidist tulev suits, peaaegu olematu ventilatsioon, liigne niiskus, voolava vee puudus ning kutsumata koduloomad nagu lutikad või hiired on vaid mõningad mured, mis selleaegseid inimesi igapäevaselt võisid kimbutada.
Samas kõik ei ole ka tänapäeval nii roosiline. Paljud tegurid, mida ei osatud arvessegi võtta nagu nt õhusaaste, müratase, asukohapõhine ohutus, radioloogilised faktorid on kõik olulised tervisemõjurid.
Globaliseerumisega kaasnev eksponentsiaalne rahvastiku kasv tähendab ka ressursside olulise kasutamise kasvu, mis mõjutab otseselt ka kliimat, mille üks tahk on nii osoonikihi hõrenemine, kui ka õhusaastatus.
Linnastumine, mille tõttu on õhukvaliteedi halvenemine üha kiirem ja kontsentreeritum tekitab nõiraringi ning sel moel kannatab üha rohkem inimesi. Arvatavalt ¾ elanikke elab linnades. Kuigi linnastumise tekkega halvenes veekogude ja ka joogivee kvaliteet, siis probleemi tekkimise käigus töötati välja ka kestvad ja loodust säästvad lahendused. On arusaadav, miks on levinud müüt, et linnaelanikel on halvem tervis kui maamehel.
Tegelikkuses kimbutavad maaelanikke endiselt mõjutegurid, mis olid üldsusele aktuaalsed pigem sada aastat tagasi. Toatemperatuur, ruumiõhk, niiskustase majas, raske füüsiline töö, arstiabi kättesaadavus, meelelahutuse varieeruvus, sotsiaalsete hüvede kättesaadavus jne. On leitud, et maal elavate inimeste tervelt elatud eluaastate arv on madalam ning
tegevuspiirangute tekke ja seisundi halvenemise tõenäosus on oluliselt suurem kui linnas
elavatel inimestel.
Keskkond moodustab meie tervist mõjutavatest teguritest umbes 20%. Seda on rohkem kui esialgu tunduda võib. On ilmselge, et kohad, kus me elame ja töötame, on olulise tähtsusega meie tervise suhtes.
Mis ei ole alati ilmselge, on see, kuidas ajaga on enamus seal leiduvatest teguritest tegelikult paremaks mitte halvemaks läinud.
Seda näitab juba ainuüksi inimeste oodatud eluea ning tervena elatud eluaastate tõus. Järgmises osas vaatame, missuguseid erinevaid tervist mõjutavaid tegureid meie modernses kodus ja seda ümbritsevas keskkonnas leidub ning mida need tegurid teevad.
Elu5- Ragnar Vaiknemets: Pixabay.com
Fotod
