Räägitakse, et me armume oma elu jooksul tõeliselt kolme inimesesse.
Samas usutakse veel, et vajame iga armastusekogemust erinevatel põhjustel. Tihti kogeme oma esimest armastust siis, kui oleme noored, tavaliselt gümnaasiumi perioodil. See on idealistlik armastus – selline, mis näib nagu lapsepõlves loetud muinasjutud.
See on armastus, mis lähtub ühiskonna ja tõenäoliselt ka meie perekonna huvidest. Me sukeldume sellesse veendumusega, et see saab olema meie ainus armastus ja pole oluline, kui see ei tundu päris õige. Või siis avastame, et peame omaenda tõed maha suruma selleks, et suhe toimiks kuna usume siiralt, et armastus peabki selline olema.
See juhtub seetõttu, et seda tüüpi armastuses on teiste arvamus olulisem kui see, kuidas me tegelikult tunneme.
See on armastus, mis näib õige.
Teine armastus on meile tavaliselt katsumus – see pakub meile õppetunde meie olemuse kohta ning aitab näha, kuidas me tahame olla armastatud või mil moel me armastust vajame. See on armastus, mis haiget teeb, olgu see siis läbi valede, valu või manipulatsiooni.
Me arvame, et teeme teismoodi valikuid kui esimeses armastuses, kuid tegelikult teeme ikkagi valikuid lähtuvalt vajadusest õppetunde kogeda – me hoiame sellest kinni. Meie teine armastus võib kujuneda tsükliks, kus tihtilugu kordame midagi, kuna loodame, et lõpptulemus saab olema mingil moel varasemast erinev. Kuid iga meie katsetus lõpeb iga kord järjest halvemini.
Mõnikord on see ebaterve, tasakaalutu või liialdavalt ennastimetlev. Võib esineda emotsionaalset, mentaalset või isegi füüsilist kuritarvitamist või manipuleerimist – suure tõenäosusega on palju draamat. See ongi see, mis hoiab meid sõltuvuses selle looga, emotsioonide kõrged tipud ja sügavad langused. Nagu uut doosi otsiv narkomaan klammerdume me madalaseisu külge lootes kogeda uuesti tõusu.
Sellise armastuse puhul muutub püüdlus seda toimima panna olulisemaks kui küsimus, et kas see peaks üldse toimima.
Me soovime, et armastus oleks õige
Ja kolmas armastus on selline, mida me kunagi oodata ei oska. Selline, mis näib täiesti vale meie jaoks ja hävitab kõik meie pikaajalised ideaalid, mille külge me klammerdusime arvates, et selline ongi armastus. See on armastus, mis tuleb nii lihtsalt, et see tundub võimatu. See on selline armastus, kus ei saa seletada seda sidet ja see lööb meie jalgealuse kõikuma, sest me ei planeerinud seda.
See on armastus, kus me saame kellegagi kokku ja see lihtsalt sobib – ei ole ideaalseid ootusi, kuidas kumbki käituma peaks ega ka survet muutuda kelleksi, kes me pole.
Me oleme lihtsalt aktsepteeritud sellisena nagu oleme – ja see raputab meid sügavalt.
On võimalik, et me kõik ei koge sellist armastust selles elus, sest võibolla me pole selleks valmis. Võibolla on meil vaja enne tõeliselt selgeks saada, mis ei ole armastus, et seejärel mõista, mis see on.
Ja võibolla on ka inimesi, kes armuvad ühe korra ja avastavad, et see kestab kirglikult kuni nende viimase hingetõmbeni. Need tuhmunud ja kulunud fotod meie vanavanematest, kes 80-aastaselt käest kinni hoides jalutades paistavad sama armunud kui nende pulmapildil – selline armastus, mis tekitab meis küsimuse, et kas me tõesti teame, kuidas üldse armastada.
Lihtsalt seetõttu, et varem ei ole kunagi õnnestunud, ei tähenda, et see nüüd ei õnnestuks.
Lõpuks jõuab kõik selleni, kas me piirame ennast sellega, kuidas me armastame või hoopis armastame ilma piiranguteta. Me võime kõik valida oma esimese armastuse juurde jääda, et kõik paistaks hea ja oleks kõigile teistele meele järgi. Me kõik võime valida jääda oma teise armastuse juurde, uskudes, et kui me ei võitle selle nimel, siis pole see midagi väärt – või valime võimaluse uskuda kolmandasse armastusse.
Ja see võimalus ongi see, mis annab uuesti proovimisele alati väärtuse, sest tegelikult ei tea sa kunagi, millal armastusega kohtud.
“Sa leidsid minus külgi, millest ma midagi ei teadnud ja Sinus leidsin ma armastuse, mille olemasolusse ma enam ei uskunud.”
Elu5.ee
Jaana Kukk
Algne tekst: Kate Rose
Thanks, great article.