Tahes-tahtmata juhtub meie lähedastega õnnetusi ning kuigi loodame kiirabi ja päästeteenistuse oskuslikkusele, siis tegelikult oleme lähimaks abiks just meie ise.
Eelnevas artiklis sai räägitud täiskasvanute äkksurmast ning kuidas sellises olukorras toimima peaks. Käesolevas loos kirjutame lähemalt võimalikest õnnetustest väikelastega ja sellest, mida taolistes kriitilistes olukordades teha.
Lapse elustamine on täiskasvanute omast veidi erinev. Meditsiinilises mõttes on see väga tähtis, sest kuna laps on kasvavas vormis, siis ka tema anatoomia ja füsioloogia on mõnevõrra erinevad. Tervise mõttes eristab täiskavanuid juba haiguste tekkelugu. Kuigi ka lastel võib olla südameprobleeme jms kõrgemas vanuses inimestele iseloomulikke haigusi, siis on need siiski üsnagi harvad nähtused.
Levinumad põhjused
Statistiliselt on lastel enamus äkksurmasid tekkinud just hüpoksia ehk hapnikupuuduse tõttu. Erinevad, kuid sagedasemad põhjused on lämbumised (mingi takistuse tõttu). Niisamuti võib äkksurmasid põhjustada ka äkitisi halvenenud terviseseisund nagu nt anafülaksia, mis avastataksegi sagedasti just noores eas.
Samas võib ka ülemiste teede viirusnakkus koos kõrge palavikuga põhjustada olukorra, kus hingamisteed kõrituse tõttu sulguvad. Väikelaste kael on oluliselt väiksem kui täiskasvanutel ning kui kõripiirkonnas peaks tekkima turse, siis on see protsess oluliselt kiireloomulisem.
Võõrkeha hingamisteedes
Kui laps peaks endale midagi kurku tõmbama sedasi, et võõrkeha olulisel määral hingamisteed sulgeb, siis on see koheselt arusaadav köhimise, läkastamise ja raskenenud sissehingamisheli järgi. Tavaliselt juhtuvad sellised asjad just söömise ja mängimise ajal kui keegi täiskasvanutest vahetus läheduses viibib.
Last tuleb esmalt ergutada efektiivselt köhima, sest köhimine on tihti tõhusam, kui hakata koheselt mingit abistavat võtet rakendama. Kui köhimine on ebaefektiivne või hingamisteed on koheselt sulgunud, muutub lapse nahavärv eriti just näopiirkonnas väga kiiresti sinakaks. Tegu on raske hapnikupuudusega ning tegutsema peab koheselt.
Laps, olenevalt vanusest tuleks asetada pooleldi ettepoole kummardatud asendisse. Seejärel peaks talle abaluude vahele labakäega kiirelt kolm korda lööma ja samal ajal kõhima ergutama. Kui sellest kasu ei olnud, tuleks kasutada Heimlichi võtet samuti kolm korda. Sedasi peaks neid võtteid vahelduvalt sooritama kuniks saavutatakse edu või kuni kannatanu kaotab elumärgid täielikult. Selle järel tuleks alustada elustamise algorütmiga.
Väga väikeste laste puhul ei ole soovitatav Heimlichi võtet anatoomilistel põhjustel kasutada.
Samuti ei tohi mitte mingil juhul last jalgadest pea alaspidi raputada. Sedasi võib lapsele tekitada raske ajukahjustuse.
Kõriturse
Ülemiste hingamisteede viirusnakkused on ääretult levinud eriti just laste seas, sest neil puudub veel antud viiruste vastu immuunsus. See on osaliselt ka põhjus, miks on lapsed vanuses 1-5 tihti haiged ning miks on talvised „gripi epideemiad“ nii sagedased. Üldiselt kulgeb antud haigusperiood üsna valutult ja abistada tuleb vaid minimaalselt. Aga alati ei pruugi haigus nii armuline olla ning võib üha raskeneva köhimisega minna üle ägedaks kõripõletikuks ehk larüngiidiks.
Larüngiit tekib koos kõrge palaviku, valuliku neelamise ja paukuva/haukuva köhaga. Iseloomulik tunnus on, et lapsel on üha raskem hingata ning sissehingamises on kuulda vilinaid. See võib märk olla sellest, et tekkimas on kõriturse. Kui nimetatud olukord juhtub esimest korda, siis tõenäoliselt ei ole veel kodus ka hingamiseks mõeldud aurutajat ja vajalikke ravimeid. Püüa säilitada rahu ja helista 112. Ava aken, et tagada piisav õhuvool, vabasta laps kitsastest riietest ja hoia teda rinnal püstises/istuvas asendis. Lapse elumärkide kadumise puhul peab alustama elustamisega.
Anafülaktiline shokk
Tegu on keha kiiresti areneva raske allergilise reaktsiooniga, mis avaldub nahapunetuse, sügeluse ning kõige tõsisemalt just hingamisraskusena. Kui on teada, et lapsel võib esineda mingile allergeenile tõsine reaktsioon, siis tasub hoida läheduses adrenaliinisüsti ja muid allergiavastaseid ravimeid. Kui see aga juhtub esmakordselt, siis tõenäoliselt neid varnast võtta pole. Lapsele tuleks anda poolistuv asend ja helistada koheselt 112 ning käituda vastavalt sealt saadud juhistele.
Kui kodus on allergiavastaseid ravimeid nagu Zyrtec või Loratidiin, siis tuleks neid löökannusena manustada ja Häirekeskuse meedikule sellest teada anda. Nemad oskavad vajadusel nimetatud ravimite kasutust ka juhendada. Esmaabi olukorras aitab ka kaelapiirkonna külmakotiga jahutamine (näiteks õhukesse riidesse mähitud jääga) ning piisava õhuvoolu tagamine. Kui laps kaotab elumärgid, tuleb koheselt alustada elustamisega.
Lapse elustamine
Kõik on sisuliselt sama mis täiskasvanutel, kuid anatoomiliste ja füsioloogiliste erisuste tõttu on algorütm mõnevõrra teine.
Esmalt tuleks veenduda, kas lapsel on olemas elulised näitajad nagu teadvus ja normaalne hingamine. Kui laps tundub olevat teadvuse kaotanud, siis tuleks seda kindlasti kontrollida esmalt verbaalselt, kutsudes teda valjuhäälselt nimepidi.
Paralleelselt võiks toimuda tähelepanu saamine ka läbi füüsilise stimuleerimise nagu nt õlast kergelt raputamise. Imikuid ja väikelapsi ei tohiks kindlasti raskelt raputada. Kui mingit reageeringut ei järgne, tuleks kontrollida hingamist.
Imikute ja väga väikeste laste puhul ei ole vaja pead kuklasse lükata. Suurtematel lastel, kelledel on kael juba väljaarenenud, tuleks hingamisteede avamiseks pea kergelt kuklasse lükata. Aseta oma kõrv lapse suu juurde, vaadates samas ka tema rindkere.
Sedasi sa tunnetad oma põsega hingamisel tekkiva õhuvoolu olemasolu, samuti kuuled seda ning näed ühtlasi ka rindkere tõusmist ja langemist. Kui õhuvoolu ega rindkere liikumist ei ole või see on täiesti ebanormaalne, siis kutsu esmalt abi. Helista ise või anna käsklus kõrvalseisjale, et helistataks 112. Elustamisega tuleb alustada koheselt, sest kliiniline surm kestab keskeltläbi vaid 5-7 minutit.
Laste puhul kuni 8 eluaastat tuleks kasutada algorütmi 2:15le ehk kaks sissehingamist ja 15 rindkerekompressiooni kuid kuna lapsed surevad sageli just hapnikupuuduse tõttu, siis tuleb esmalt teostada 5 elupäästvat suult suule sissehingamist.
Seega avades hingamisteed ja sulgedes sõrmedega kannatanu ninasõõrmed – tuleb teostada 5 sissehingamist. Väikeste laste puhul tuleb enda suuga katta nii nina kui ka suu. Sissehingatava õhu mass ei tohiks olla suur vaid pigem nö kerge pahv, et rindkere vähegi tõuseks. Kui elumärgid ei taastunud peale viit sissehingamist, tuleb jätkata südame kaudsete kompressioonidega.
Laste puhul tuleb teha 15 rindkerekompressiooni sedasi, et üks käsi on asetatud rindkere alumisele osale. Kompressiooni sügavus peaks olem 3-4cm ning kindlasti peab arvestama lapse suurusega ehk imikut ei tohi kindlasti elustada terve käega vaid pigem kahe pöidla või sõrmega. Kiirus peab jääma vahemikku 100-120x/min ning surve rindkerelt tuleb täielikult vabastada peale igat kompressiooni.
Olles ühendatud 112ga, saavad nad sulle lugeda ette takti, kuid hea viis selleks on ka endale korrata mantrat üks ja kaks ja kolm ja neli, jätkates sedasi kuni on täitunud 15 korda. Selle järel tuleb teostada 2 sissehingamist ja alustada taas rindkere kompressioonidega. Elustada tuleb seni, kuni taastuvad lapse elulised näitajad või saabub kiirabi kes võtab tegevuse üle.
Rõhutan siinkohal nagu ka eelnevas artiklis, et sellise õnnetuse hetkel võid olla just sina kõige lähim abi. Alustades elustamisega võimalikult varakult, on ellujäämise võimalus oluliselt suurem ja kiirabil on reaalne võimalus tuua inimene tagasi sedasi, et säiliks aju ja seetõttu ka kvaliteetne elu. Saades aru, et kõik ei ole hästi, tuleks koheselt helistada 112. Nemad juhendavad sind edasistes tegevustes.
Loo autor: Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Toimetus ja kujundus: Elu5 – Maria-Helena Loik
Pildid: Pexels.com, Pixabay.com, Babygruppen.se, Noskhe.com, Wisegeek.com, Pediatricsoffranklin.com
