Eluenergia – kui teadlikud oleme selle kasutamisest?

Mida rohkem on meil energiat, seda paremini ennast tunneme ning seda rohkem jaksame õppida, töötada ja ka sporti teha. Kust aga tekib energia ja kuidas head enesetunnet hoida, küsisime liikumistreenerilt ja tervisenõustajalt Peeter Liivilt. Lugu sai kirjutatud Peetriga kahasse.

„Hiina taoistliku filosoofia järgi sünnib inimene maailma piiratud koguse eluenergiaga. Eluenergia, mida on küll raske määratleda, hoiab inimese elus ja laetuna. Traditsioon tunneb eluenergiaid üldnimetusega chi, praana jms,” alustab Peeter Liiv. Inimesele kasutada antud eluenergiakoguse kulutamine sõltub paljuski inimese haridusest, haritusest ja kui veel sügavamale minna, siis hingelisest küpsusest. Eluenergia säästev või mittesäästev kasutamine algab juba sünnist – mida teadlikumad on vanemad ja ühiskond, seda teadvustatumalt elujõudu kasutatakse.
Iga inimene koob elu jooksul oma isiklikku elupilti. Mida terviklikum ja rikkalikum pilt tuleb, seda rahulolevam on meie hing. Sihitult elatud elu tõttu võib pilt jääda aga üksluiseks või koguni poolikuks. Hinge jääb valu ja tühjus, teostamata unistused ja elamata elu. Mõttetuse tunne tekib tihti siis, kui inimene ei julge elada südamekutse järgi. Pidevalt oma südamesoove eirates kustub vaikne juhatav hääl meie sees, kuni lõpuks kaob kontakt elu ja iseendaga. „Selle sideme säilides aga saame edukalt parandada oma meelt – iseloomu − ja arendada kõiki oma hingeomadusi: meeltetaju (sh ilumeelt), tundeid, mõtlemist, intuitsiooni, kujutlusvõimet ja vaistu,” loetleb Peeter, kelle peas on paljud inimeseks olemise süsteemid läbitöötatud.

Rõhuvad tunded
Millele siis ikkagi inimene peamiselt oma energiat raiskab? „Inimene kulutab väga palju energiat tunnetele nagu viha, hirm, ärevus, muretsemine ja kurbus, aga ka ülemeelikus jt meid alatasa kaasa kiskuvad antipaatiad ja sümpaatiad. Parim energiasäästlik olek on neutraalne ehk nn keskel olek. Hiina tervishoiu põhimõte on mõõdukus ja tasakaal,” ütleb Peeter Liiv.
Nii nagu läbitöötamata kurbus võtab palju jõudu, kulutab seda ka armunud ja eufooriline olek. Tundeid ja mõtteid saab aga teadlikult juhtida. Inimene saab ise igal hetkel otsustada, kuidas ta millelegi reageerib, kas positiivselt, negatiivselt või hinnanguid andmata neutraalse vaatlejana. Erinevalt ohvrimentaliteediga isikust iseloomustab küpset isikut julgus oma hirmudele otsa vaadata ning oskus juhtida oma sise- ja välismaailma soovitud suunas.
Oma hinge ja sisehäält kuulates ei ole võimalik eksida, kuid sisehääle usaldama õppimine nõuab tööd enesega, usku, usaldust, pühendumist ja julgust.

Emotsionaalsed sisedialoogid
Üks suurimaid energiaröövleid on sisemiste emotsionaalsete dialoogide pidamine. Tüüpilisim on peamurdmine selle üle, mida minust arvatakse. Mõeldakse ka selle üle, kas ma meeldin talle, kas ta peab mind ilusaks või inetuks, targaks või rumalaks. Palju energiat kulub ka siis, kui tahame panna teisi tegema asju, mida nad teha ei taha (pole valmis või mõeldud tegema, sest igal hingel on oma tee ja rada käia). Me soovime neid muuta oma egost ja hirmudest lähtuvalt n-ö tublimaks – edumeelsemaks ja tahtejõulisemaks −, kasutades selleks oma tahtejõudu. Jõudu raiskab ka teiste arvustamine ja enesega võrdlemine – see on rumal, ei oska midagi; see on laisk, ei tee midagi − või vastupidi, enese teistega võrreldes madaldamine.
Kõik sellised teistega tegelemised enda eluga tegelemise asemel kulutavad olulisel määral elujõudu. Dividende annaks endale esitatud küsimused nagu „Kes olen mina ja mida mina vajan?”, „Kas mõtlen enda või teiste mõtteid?”, „Kas täidan enda vajadusi või hoopis ema/partneri vajadusi?” Teiste muutmise asemel on tulemuslikum muuta ennast ja olla sellega teistele eeskujuks. Kes ei tahaks olla koos inimesega, kes on edukas ja õnnelik, suhtub teistesse hästi, on lahke, kallistab, tunneb siirast huvi, naeratab ja toetab? Miks mitte alustada endast, selle asemel et oodata säärast käitumist teiselt? Levinud on ütlus, et energia liigub sellesse, millele keskendutakse. Kui keskendume mõtetes, tunnetes ja emotsioonides teistele, siis energia liigub meist välja, aga sel juhul ei jää kuigi palju energiat alles, et ennast muuta.

Elujõu kulutamise viisid
Väärtuslikku eluenergiat saab teadvustamatult kulutada veel mitmel eri viisil – süües toite, mis ei toida, juues jooke, mis on kehale kahjulikud, mõeldes ennasthävitavaid mõtteid, istudes siseruumides vältides päevavalgust ja loodust, ennast üle treenides või, vastupidi, liikumist üldse vältides. Energia kulub, kui pidada väheoluliseks piisavat und, puhkust ja mängulisust, mis taastaks sisemisi ressursse; kui minna õppima eriala, mida soovivad vanemad (sest see on prestiižne); kui teha tööd, mis ei meeldi, sest pole usku ja julgust ametit vahetada; kui sünnitada lapsi siis, kui vaim pole valmis ja meel pole küps; kui kulutada liigselt aega televiisorile ja arvutile, mis pärsivad enda isikupära, loovat mõtlemist ja tegutsemist.
Miks aga inimene ei tea, kuidas eluenergiat hoida, säilitada ja juurde tekitada? Peeter Liiv arvab, et meie ühiskond ei õpeta ja tihtipeale ka ei soodusta vastava hariduse andmist. Haridusasutused pööravad rõhku faktidele, kuid mitte sellele, kuidas elada tervist toetavat elu ja kuidas eluga tervikuna toime tulla. Tulevastele arstidele õpetatakse haigusi, aga pööratakse vähe rõhku sellele, kuidas tervist hoida ja haigusi ennetada.

Hirm muutuste ees
„Tihtipeale inimesed  juba teavad, kuidas eluenergiat hoida, aga ometigi ei tee seda,” tõdeb Peeter Liiv. „Sest teadmistest üksi ei piisa. Ei piisa ka tahtejõust, kui ei ole motiivi – miks ma midagi teen? Inimesel peab olema mingi kõrgem aje, visioon või side, mis annab tahte- ja tegutsemisenergia,” arvab ta. Näiteks tahan terve olla, sest siis suudan elus palju korda saata. Kui sidet sisehäälega ei saavutata, ei saadagi kuidagi otsa peale.
Meil ei ole sageli julgust käia oma unistuste ja sisetunde järgi. Kardame lähedaste, töökaaslaste ja ühiskonna kriitikat, hülgamist ja vastuseisu, samuti vastutuse võtmist ebaõnnestumise pärast. Põhihirm on aga kõigil üks – armastusest ilmajäämine ja surm, mis taandub omakorda elu ja eneseusalduse puudumisele. „Hing ihkab pidevat liikumist sügavama õnne ja õndsustunde poole, aga kui ollakse suletud, kuna ei taheta, ei julgeta või ei osata õppida, tekivadki stress, depressioon ja haigused. Kehaliselt väljendub allakäik tuimuses, väsimuses, valulikkuses ja valudes, psüühiliselt loiduses, taipmatuses ja loovusetuses,” kirjeldab Peeter hingeolemuse eesmärki ja selle eiramise tagajärgi. Muutused nõuavad julgust, vastutuse võtmist ja mugavustsoonist välja tulekut (nt toitumis- ja liikumisharjumuste muutmist, uute asjade õppimist, enesekehtestamist, ammendunud töökohast lahkumist, uude kohta kolimist, vajadusel mittetoimivast suhtest lahtiütlemist jne), aga selleks inimene sünnibki, et aina edasi areneda ja hinges tugevamaks saada.

Kestvad elujõu säilitamise viisid
Millise tegevusega saame siis hoida ja säilitada eluenergiat? „Hiinlased on oma eluenergiat säilitanud tuhandeid aastaid toiminud taoistliku joogaga, mis hoiab meridiaanid ehk energiakanalid avatuna maistele ja kosmilistele energiatele, mis ei lase tekkida blokeeringutel. Samuti ammendamatu energiaallika ehk seksuaalenergiaga, seda aga teadvustatud ja kaua aega saladuses hoitud tantristlike praktikate ja lõpuks ühe olulisema, loova energia vahendusel. Loovuse kaudu avaneb inimesel võimas energiaallikas, ent see suurim väeallikas avaneb loojaga sideme taastamise ehk usu ja usalduse kaudu endasse ja elusse. Loovusetu, oma rutiinis ringipöörlev inimhing kaotab kiiresti oma elujõu,” vastab Peeter.

Energiaallikad
Uut igapäevast jõudu ammutavad inimesed peamiselt neljast allikast – maast, veest, õhust ja tulest. Maast saame toidu, veest joogi, õhust hapniku ja päikeselt tuleenergia. „Selleks, et olla teadlik oma elujõu otstarbekast kasutamisest, võib endalt ikka ja jälle küsida: „Millises seisundis minu meel parajasti on?”, seda niimoodi valvates ja vajadusel parandades. Kui avastame näiteks, et meis on ärevust, kannatamatust, muret, ahnust, kadedust, viha või hirmu, on meie kõige pakilisem ülesanne muundada see mõistmiseks, rahuloluks, usalduseks, tänutundeks, imetluseks ja entusiasmiks. Selleks saab rakendada vastavaid vahendeid – n-ö psüühilist kiirabi (Sedona meetod, tonglen, EFT, TRE jt), palvet, meditatsiooni, vestlust mentoriga vmt,” räägib Peeter ja soovitab lisaks valvata oma meelt ka järgmiste oluliste küsimuste toel.

Küsi endalt:

• kas olen teadlik oma kehast?
  Kas söön toitaineterikast ja energiat andvat toitu? Rakud, millest inimene tervenisti koosneb, on elavad organismid, mis vajavad oma elutegevuseks kõiki toitaineid – vitamiine, mineraale, valke, fermente ja rasvhappeid. Kui rakk ei saa oma tegevuseks tervet ja kasulikku toitainet, siis ta haigestub. Haigestunud rakk ei saa toota tervet rakku;
• kas joon piisavalt puhast ja elavat vett?
  Organism koosneb 70% ulatuses veest, s.t keha vajab kõikide oma funktsioonide täitmiseks piisavalt vett. Organism on küll ülivõimas, sünteesides kohvist, õllest, limonaadist jm natukenegi vett, aga kõik see käib suure ressursiraiskamise ja kehasaastamisega;
• kas liigun piisavalt?
  Süvim liikumimisviis on see, kui inimene unustab ennast liikuma, muutudes liikumiseks endaks. Meel liigub kehasse ja mõistus puhkab. Selline liikumine loob sügavalt nauditava kehatoonuse, mis kestab veel tunde pärast treeningut. Lihased, luud, lümfid, veresooned ja närvid – kõik on puhastunud ja värskenenud. Kehale tuleb anda ka piisavalt päikest ja päevavalgust kui peamist energiaallikat. Viimaste vähesust asendavad kõik muud valgust ja soojust andvad allikad nagu elav kaminatuli, küünal, suured avatud aknad, head valgustid, saun, D3- vitamiin;
• kas magan mugavas voodis ja puhkan välja?
  Kehale on parim aeg magamaminekuks kella kümne ja üheteistkümne vahel õhtul ja üles võiks tõusta kella viie ja seitsme vahel hommikul. Selles vahemikus toimub keha loomulik taastumisprotsess;
• kas olen teadlik oma emotsioonidest?
  Inimesed õpivad ja kogevad maailma tunnete kaudu. Tunded panevad meid elama, edasi liikuma ja arenema, aga kui tundeid karta, siis kardame elu. Tundeid tuleb kogeda, uurida ja neist sügavalt läbi minna ning vaadelda, mis peitub ühe või teise tunde taga. Kasulik on uurida näiteks, miks ma solvusin, miks mulle nii öeldi, mis õppetükk mulle või ütlejale siin peitub. Lasta solvumine endast läbi nii, et see muundub millekski positiivseks – millegi uue mõistmiseks, enda muutuseks ja kaastundeks. Näiteks „ütlesin või tegin küll valesti, aga saan paluda vabandust, kuna mõistan teisele tehtud valu ja järgmine kord käitun teisiti” või „ma oleksin teisiti käitunud, kui oleksin osanud või teadnud, kuidas teisiti teha. Ei tahtnud tahtlikult haiget teha”. Olen ka enda suhtes kaastundlik;
• kas olen teadlik oma mõtetest?
  Kui keegi ütleb midagi, millega ma nõus ei ole, kas hakkan vaidlema ja oma tõde peale suruma, selle asemel et kuulata ja püüda mõista, miks teine nii ütles? Võiks küsida küsimusi, et vastuseisu asemel tekiks arendav ja mõlemaid pooli rikastav dialoog. Selle kaudu hakkab isiksuse vaimsus arenema intellekti ehk loova mõistuse suunas. Tekib põhjus-tagajärg-seoste nägemise võime. Kuidas mina midagi põhjustasin? Mida tegin valesti, mida teine tegi valesti?;
• kas leian aega vaikuseks, meditatsiooniks, rahunemiseks ja sisekõneks?
  Kui on olnud kiireid hetki, puhake ja oodake oma hing järele, kuni tunnete, et olete jälle kohal ja teadlik sellest, mis teie sees ja ümber toimub. Meditatsioon tühjendab rahutut ja ekslevat mõistust. Lubage endale puhkust ja mängulisust, mis taastab ressursid ja päästab valla loovuse.