Foolhape või folaadid on B-rühma vesilahustuvad vitamiinid, mida teatakse ka kui B9, B10, B11, Bc või M vitamiine. Tegu on essentsiaalsete vitamiinidega, ilma milleta oleksid häiritud peaaegu kõik meie organismi füsioloogilised protsessid.
Neid nimetusi kasutatakse sünonüümidena ning sisuliselt seda nad ongi, kuid tegelikult on foolhappel ja folaatidel ikkagi kindel erinevus.
Folaadid esinevad looduslikul kujul taimsetes toitudes nagu nt köögiviljades, salatites, seemnetes ja kaunviljades.
Foolhape on folaatide sünteetiline vorm, mida saab tarbida toidulisandina. Foolhappega rikastatakse ka toiduaneid nagu jahu, hommikuhelbed jms.
Foolhappe tarbimisel muudetakse see meie keha poolt folaatideks.
Foolhape – miks seda vaja on?
- Normaalseks inimloote arenguks;
- makrotoitainete ainevahetuseks;
- närvisüsteemi normaalse tegevuse tagamiseks;
- DNA ning RNA sünteesiks;
- rakkude taastootmiseks;
- B12-vitamiiniga punaste vereliblede moodustamiseks;
- kolesterooli vähendamiseks;
- efektiivseks maksa tööprotsessiks.
Tervise Arengu Instituut on selgelt välja öelnud, et “foolhappe ja selle ühendite täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib olla organismile kahjulik ja koguni ohtlik, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid.”
Foolhape – miks see raseduse ajal oluline on?
Alates munaraku viljastamise hetkest vajab tulevane ema sisuliselt kahekordset foolhappe kogust, millega ta tavaliselt on pidanud arvestama. Loote arengutegevus saab vajaliku energia ja mikrotoitained vahetult ema organismist, mis tähendab ka kõikide vitamiinide ja mineraalide hõivamist, sh ka foolhappe.
Kõnealune vitamiin osaleb otseselt uute rakkude tekkes ning tulevane ilmakodanik vajab oma kasvamiseks pidevalt uusi ning ka kvaliteetseid rakke.
On kindlaks tehtud, et isegi lühiajaline foolhappe vaegus naise organismis on uue elu tekkimisel oluliseks riskiks. Eriti on rõhutatud loote arengu esimesed 30 päeva, sest sel ajal moodustuvad ja arenevad pea- ja seljaaju ja neid kaitsvad luulised konstruktsioonid, kuid ka kogu organsüsteemi ja jäsemete alged.
Foolhappe vaegus pärsib närvisüsteemi normaalset arengukulgu, mille tõttu võivad lapsel tekkida jäädavad kahjustused.
Levinumaks väärarenguks on spina bifida, mis on lülisambadefekt ning selle tagajärjel tekkiv seljaajusong, mille tõttu võib laps sündida juba halvatuna.
Foolhappevaegus võib põhjustada ka mitmeid teisi väärarenguid. Näiteks võib laps sündida osalise kõhuseinaga, mille tõttu on sooled kehast väljunud. Esineda võib ka jäsemetepuudusi ning rikkeid neerudes ja südames.
Väärarengud võivad tekkida ka suguorganites ja näopiirkonnas.
Sellise olukorra vältimiseks tuleks kindlalt tagada, et kehas olev foolhape oleks vähemalt normi piires. Seda isegi juhul kui ei ole plaanis lapseootele jääda, sest arvestama peab ka planeerimata lapsega.
Sageli saadakse oma rasedusest teada alles hiljem ning kui selle algusperioodil ei olnud ema organismis piisavalt foolhapet, on lapse normaalne areng või isegi elu ohus.
Foolhape – riskirühmad
Peale rasedust planeerivate naiste peaksid regulaarselt foolhapet lisaks hankima ka need naisterahvad, kellel on juba loomult madalam B9-vitamiini tase. Veerandil rahvastikust on organismis vähe foolhapet pärilikel põhjustel.
On leitud, et selliste naiste viljakus on madalam ja järglaste väärarengute risk on oluliselt kõrgem.
Foolhappedefitsiidis võivad olla ka inimesed kellel on endil väärareng või on see mõnel nende lähisugulasel. Sinna kategooriasse langevad ka naisterahvad, kelledel on olnud enneaegseid- või nürisünnitusi.
Mitteüllatavalt on ka ebatervislik elustiil üheks oluliseks riskiteguriks. On teada, et antud vitamiini puuduses vaevlevad tihti just naisterahvad, kes peavad tasakaalustamata dieete. Kuigi see ei pruugi isegi tahtlik olla, on tegu ikkagi ebatervisliku toitumisega.
Tahtlikkuse küsimus on kindlasti selgem suitsetajate seas ning mõnuainete ja alkoholi regulaarsetel tarbijatel. Need ained ei lase kehal adekvaatselt foolhapet omastada.
On leitud, et foolhappevaeguse riskirühma kuuluvad naised, kes on sagedamini juhusuhetes, kogevad liigset ja järjepidevat vaimset stressi, on sageli ebapüsivates peresuhetes, teevad rasket füüsilist tööd ning magavad vähe ja korrapäratult.
On selge, et üldtervis mängib selle vitamiini omastamises suurt rolli, kuid tervisekadu ei pruugi alati tuleneda meie enda kätetööst.
Teatud ravimid, mille tarbimine võib tuleneda ka juba olemasolevatest kroonilistest terviseprobleemidest võivad samuti imendumist häirida. Ka siis, kui põeme mingit nö ajutist haigust, eriti kui see esineb ägedal kujul.
Sellised inimesed võiksid peale igapäevase tervisliku elustiili viljelemise tarvitada lisaks foolhapet toidulisandina.
Foolhape – kui palju me vajame?
Olles pigem kiire ainevahetusega vitamiin, ei teki selle tagajärjel ka suuri varusid, mille tõttu ongi oht jääda foolhappe vaegusesse. On hästi teada, et vähemalt enamikus Euroopa riikides on inimestel foolhappe tase alla normi. Et teada saada palju foolhapet vereplasmas ringleb, võiks seda teatud ajahetkedel lasta määrata.
Normväärtus on 7,0–39,7 nmol/l. Lapse normaalseks arenguks on vaja see tase hoida minimaalselt 10 nmol/l.
Riiklik soovitus sellise väärtuse saavutamiseks on vanusegrupiti erinev.
Alates 14 aastased noored peaksid ööpäevas tarbima vähemalt 300 mikrogrammi. 18 aastased ja vanemad 400 mikrogrammi. Rasedad ja rinnaga toitvad emad 500 mikrogrammi. Foolhappe ületarvitamist ei pea kartma, sest meie kehad saavad selle ülejäägi edukalt väljutada.
WHO (world health organization) soovitab riskirühma langevatel naistel tarvitada isegi 4000 mikrogrammi ööpäevas.
Sellist kogust tuleks võtta just väärarengute ennetamiseks 4 nädalat enne rasestumist ning 12 nädalat rasestumise hetkest.
Foolhape või foolaat?
Tervislikku toitumist ei asenda miski, seega tuleks loomulikult keskenduda esmalt toidus olevatele folaatidele. Foolhape on toidus seotud kujul, millest organismi kudedesse jõuab umbes alla poole.
Olles valgus ja kuumatundlik molekul, hävib osa sellest toidu töötlemisel.
Osaliselt ka toidu seedimisel puudulike fermentide ja mikroobide tõttu, mida mõjutavad patoloogilised mikroobid ja viirused.
Kuid ka meie endi tegevus mängib foolhappe imendumisel suurt rolli. Liigne alkohol ja suitsetamine, narkootikumid, rasestumisvastased vahendid ning ka mitmed teised ravimid mõjutavad kõik soolemikrofloorat negatiivselt ning pärsivad sel moel kasulike ainete imendumist.
Preparaadid, mis on tööstuslikult toodetud, ei ole nii valgus- ja kuumatundlikud ning säilivad seetõttu paremini. Niisamuti jõuab preparaadis sisalduv vitamiini kogus paremini meie kudedesse, seda lausa vähemalt 80% ulatuses.
Ka ei pärsi foolhappe omandamist erinevad patoloogilised tervislikud seisundid ega ravimid.
Seega tööstuslikult toodetud preparaadid on oluliseks foolhappe allikaks, kust saada vajalik kogus foolhapet ja korvata või ennetada vaegust. Seda eriti just riskirühma kuuluvate naiste seas.
Autor: Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Toimetus ja kujundus: Elu5 – Maria-Helena Loik
Pldid: Pexels.com, Pixabay.com
