Peagi hakkab loodus lokkama ja väike ilmakodanik seda usinalt avastama. Kuigi kõige katsumine ja suhu pistmine kuulub lapse arengu juurde ning on ümbritseva paremaks mõistmiseks igati vajalik tegevus, siis osade asjade puutumine ja maitsemine võivad saada eluohtlikuks.
Mürktaimi teatakse maailmas ligikaudu 1000 erinevat liiki. Kõik need loomulikult Eestis ei kasva, aga ka siin valitseb ohte. Toome mõned neist ka sinuni, sest kõige parem viis mürgistuse vältimiseks – on mürktaimede tundmine. Nii tead peale millise taime katsumist on mõistlik kohe kiirelt käsi pesta ja vältida mürgi silma või suhu sattumist. Ennekõike on mürkide suhtes tundlikud just lapsed. Eesti kõige ohtlikemaks mürktaimedeks peetakse mürkputke, täpilist surmaputke ja harilikku sügislille. Mürktaimede liike on enim liilialiste, sarikaliste ja tulikaliste sugukondades.
Kuigi rahvameditsiinis on mitmeid mürktaimi kasutatud ka ravi otstarbel, siis kindlasti ei ole soovitatav sellega iseseisvalt eksperimenteerida. Seda enam, et tänapäeval on mitmeid looduslikke preparaate, mis samu eesmärke täidavad. Selleks, et osata mürktaimi paremini ära tunda ja eristada, soovitame kõigil iseseisvalt oma teadmisi täiendada.
1. Maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas)
Teiste nimedega ka arstimise sõnajalg, imarik, pillerkroon, viigirohi. Maarja- sõnajalg on tuntud nii oma raviomaduste kui ka mürgisuse tõttu. Ravimi üledoseerimisel tekib mürgistus, mille tunnusteks on oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus ja peavalu. Raskematel juhtudel tekib vappekülm, külm higi, kollased laigud silmade ees, limaskestad muutuvad sinakaks, silmade alla tekivad kollased laigud ja ilmneb õhupuudus.
Kui kannatanu on juba sellisesse seisundisse jõudnud ja ei saa kiiresti abi, võib järgneda teadvusekaotus ja surm. Esmaabiks tuleb kannatanule kiiresti anda veega segatud pulbriks tehtud sütt. See imab mürgi seedekulglast endasse. Taim on ohtlik ka loomadele, eriti metssigadele, kes võivad taime kõige mürgisema osa – risoomi välja tuhnida ja seda süüa.
Vanarahva tarkus: Risoomi ekstrakti on kasutatud paelusside vastu. Sealsed toimeained põhjustavad paelussi lihaste halvatuse ja vabanemise soole seinalt. Ravim mõjub paelussile kohe ja inimesele natuke hiljem. Seetõttu tuleb peale ravimi manustamist mõne tunni möödudes süüa lahtistit. Kuivades hävivad Maarja-sõnajala toimeained väga kiiresti.
Tänapäeval on parasiitidest vabanemiseks olemas õnneks ohutumaid ravimeid ja oma eluga ei pea enam riskima.
2. Ohtene sõnajalg (Dryopteris carthusiana)
Teiste nimedega ka sõnajalg, kõrbe sõnajalg, okas-sõnajalg. Sõnajalarisoom sisaldab täpselt samu mürgiseid toimeaineid kui maarja-sõnajalg, aga kolmandiku võrra rohkem. Mõningal määral kasutatakse ohtene sõnajalga maarja-sõnajala asemel ravimtaimena, aga selle mürgistus on eluohtlik.
Mürgistuse lõppstaadiumi tunnused on samad nagu maarja-sõnajala mürgistuse puhul – kogu nahk muutub sinakaks (vaid silmade alla tekivad kollased laigud), teadvus võib kaduda ja hingamine muutub raskeks. Kergema mürgistuse puhul esineb oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus ja peavalu. Esmaabiks anda kannatanule kiiresti veega söepulbrit ja seejärel kutsuda arstiabi.
Vanarahva tarkus: Taime risoomi kasutati ravimtaimena ekstrakti valmistamiseks, mis aitaks pael- ja laiusside vastu.
Olgu veel kord öeldud, et sel viisil ravimine võib olla eluohtlik ja tänapäeval on selleks puhuks ravimeid, mis inimesele kahju ei tee.
3. Jugapuu (Taxus baccata)
Teiste nimedega ka juhapuu, jahupuu, kodarapuu, taksus. Jugapuu võrsed, seemned, okkad ja koor ning vähesel määral ka puit on mürgised. Marikäbide punane lihakas kest mürgise seemne ümber mürgine ei ole. Kuigi see on söödav ja magusa maitsega, siis suhu pista neid siiski ei tohi. Alati on oht, et suhu satub mõni vägagi mürgine seeme. Metsloomadele mõjub jugapuu marjade söömine enamasti hukatuslikult.
Mürgistusnähud inimesel ilmnevad paari tunni möödudes peale marikäbide söömist ja nendeks on esialgu oksendamine ning väga tugev kõhuvalu. Järgneb peapööritus, silmapupillide laienemine, kõhulahtisus ja lõpuks – teadvuse kaotus. Ilma vahelesegamiseta saabub surm. Esmaabiks jällegi veega segatud söepulber.
Jugapuu las jääb siiski ennekõike puidukunstnike meelismaterjaliks.
4. Aas-karukell (Pulsatilla pratensis)
Teiste nimedega ka karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur, piibutops. See laialt ravimtaimena kasutatav taim sisaldab enamjaolt samu mürke, mis tulikad ja ülased, kuid on nendest veelgi mürgisem. Mahl võib nahale sattudes põhjustada punetust, sügelemist, turseid, põletusi ja villide teket, mis hiljem asenduvad raskesti paranevate haavanditega.
Taime söömisel tekib algul terav põletus seedekulgla ülemistes osades, peale seda valud maos ja kõhulahtisus. Edasisteks mürgistuse tunnusteks on peapööritus, krambid ja teadvusetus. Suur annus võib põhjustada südame- ja hingamisseiskuse ning olla eluohtlik. Ka lenduv mürk võib olla ohtlik kahjustades silmi ja hingamisteid. Kuivamisel mürgisus kaob.
Vanarahva tarkus: Ravimtaimena on kasutatud sinepipulbri lisandina läkaköha, bronhiidi ja muude hingamisteede haiguste (tuberkoloos) raviks. Samuti soolatüügaste, närvivalude ja suguhaiguste puhul ning kuseeritust soodustava ja oksele ajava vahendina. Karukella lehtede ekstrakt on seeni ja baktereid hävitava toimega. Taim on kaitsealune ja mürgine ning iseseisvalt ei tohi ravimisega katsetada.
5. Harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum)
Teiste nimedega ka kastanipuu, taanipuu, okasõunapuu, kastanje. Kastanimune korjates tea, et nende ümbritsev roheline ogaline kest on mürgine ning põhjustab sisse söömisel põletikku maos ja sooles, pupillide laienemist, nägemis- ja teadvusehäireid.
Vanarahva tarkus: Seemneid on kasutatud reuma, köha, veresoonte laienemise ja praetuna teatud verejooksude korral. Kasutatakse ka valuvastastes salvides ja hemorraagia puhul. Õitest tehtud teed on kasutatud kinnistina, koort aga seedetegevuse ergutamiseks, kroonilise kõhulahtisuse raviks ning köhavastase vahendina. Koorest tehtud keedisega on välispidiselt ravitud paiseid.
Toiduainetetööstuses kasutatakse vilju, mis sisaldavad umbes 39% tärklist, ligikaudu 15% suhkruid, rasvaineid, tselluloosi jms. Nendest toodetakse õli, piiritust, tärklist.
6. Harilik härghein (Melampyrum nemorosum)
Teiste nimedega ka kuupäevarohi, jaanilill, kuuvalged, puupealilled. Kuigi kogu härgheina maapealne osa on väga suure vitamiin C sisaldusega ei saa ütlemata jätta, et see taim on ka mürgine. Selle sissesöömine põhjustab peamiselt kõhulahtisust, peavalu ja peapööritust, aga ka mao ja soolte limaskestade põletikku ja verejookse.
Vanarahva tarkus: Palju härgheina süües, muutub lehmapiim veidi sinakaks-lillakaks ning omandab ebameeldiva maitse. Vanarahvas teadis öelda, et härgheina keeduvesi pidi loomadelt piksehirmu ära võtma.
7. Harilik jänesekapsas (Oxalis acetosella)
Teiste nimedega ka jäneseoblikad, jäneseapukad, käokapsas, meesterahva soone rohud. Kogu jänesekapsa maapealne osa on hapukas, söödav (mõõdukas koguses) ning seda võib tarvitada suppides ja salatites (vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed). Siiski, suures koguses sööduna võivad jänesekapsa lehed põhjustada mürgistust, raskeid neerude kahjustusi ja neerude tegevuse koguni halvata.
Lastel võib liigne jänesekapsa söömine lõppeda kõige kurvemate tagajärgedega ja neid peab võimalikest ohtudest kindlasti teavitama.
8. Harilik Sügislill (Colchicum autumnale)
Üks mürgisemaid taimi. Sügislille perekonna esindajad sisaldavad mürgist kolhitsiini ja muid alkaloide, mida kasutatakse meditsiinis. Hariliku sügislille mürgistus on sarnane arseeni mürgistusele. Kuna sügislille võib kergesti segamini ajada krookusega, siis maksab teada, et sügislille õis on krookuse õiest natuke suurem.
9. Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum)
Teiste nimedega ka kuusmapuu, kuusmann, kukepuu, takispuu, kohlap. Kuslapuu marjad võivad olla vahel isegi eluohtlikult mürgised. Sinine kuslapuu küll mürgine ei ole, aga kõikide kuslapuude marjad on õnneks piisavalt ebameeldiva ja kibeda maitsga, et keegi neid niisama sööks.
Vanarahva tarkus: Kuna kuslapuu viljad on lahtistava toimega, siis on neid kasutatud rahvameditsiinis lahtistina. Üleannustamisel on mürgistuse oht suur.
10. Harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum)
Teiste nimedega luuvalurohi, peetrid, petrid, jooksja rohi. Kuutõverohu mürgised osad on tema sinakasmustad marjad ja maa alune võsu – risoom. Need sisaldavad ennekõike just südamele toimivaid mürke ehk südamemürke. Mürgistuse tunnused on sarnased kui maikellukese söömisel, aga mõnevõrra nõrgemad. Tugev peavalu, tugev kõhuvalu koos krampidega, iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine, kiirenenud pulss ja südamekloppimine. Suurtes kogusestes sööduna võib osutuda eluohtlikuks.
Vanarahva tarkus: Risoomi värsket mahla või vesileotist kasutati haavade ja tedretähnide ravil. Varasemalt kasutati taime rahvameditsiinis ka kuutõbiste raviks, jooksvahaiguse, luuhaiguste ja südameinfarkti korral.
11. Harilik maavits (Solanum dulcamara)
Teiste nimedega ka jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi. Eriti just maavitsa marjad, aga ka teised taimeosad on mürgised. Maavitsa mürk võib põhjustada valusid, iiveldust, oksendamist, valulikku kõhulahtisust, peapööritust, palavikku ja hingamishäireid. Raskematel juhtudel kõnehäireid ja krampe. Esmaabiks anda sütt ja kutsuda esile okendamine.
Vanarahva tarkus: Varem laialt kasutusel olnud astma, seedeelundite ja nahahaiguste, bronhiaalkatarri, liigestevalu, reuma vastu ja verepuhastusvahendina. Hilisemal ajal on taime kasutatud gripi, köha, nõgestõve, lihastereuma raviks ning sooleparasiitide väljutamiseks. Maavits on olnud laialt kasutusel kuni käesoleva sajandi alguseni, aga on oma mürgisuse tõttu kaaasajal mittesoovitatav.
12. Harilik porss (Myrica gale)
Teiste nimedega ka lutikarohi, murdid, soo kaerad, rabaumalad. Mürgine on lehtedes ja okstes sisalduv vaik. Mürgistusnähud on sarnased sookailu nagu sookailu mürgistuse puhul – oksendamine, kõhulahtisus, võivad tekkida ka neerukahjustused või kuse- ja suguelundite talitluse häired.
Vanarahva tarkus: Porsaoksi ja -lehti on kasutatud välispidiselt ravimina nahahaiguste, nahalööbe ja kärnade korral. Seespidiselt on taime kasutatud rasedust katkestava vahendina. Porsa lehtede joovet ja uimastust tekitava toime tõttu lisati seda vanasti õllele. Kuna on selgunud porsaõlle halb mõju jooja tervisele, siis tänapäeval porsaõlut eriti enam ei kohta.
13. Näsiniin (Daphne mezereum)
Teiste nimedega ka naeseniinepuu, nasinad, küüvits, surmalill, metssirel. Näsiniine viljad, koor, lehed ja ka õied on nii mürgised, et peotäis näsiniine lehti võib tappa juba hobuse. Mürgistusnähtudeks on esmalt tugev põletus suu limaskestadel.
Marjade suust edasi liikudes tekitavad need kogu seedetee limaskestade põletusi, kõht hakkab valutama, pea hakkab ringi käima, tõuseb palavik ja süda hakkab kiiresti lööma ja võib tekkida teadvusekaotus. Surma võivad põhjustada just hingamishäired. Vaigu sattumine nahale põhjustab raske põletuse ning hiljem haavandeid.
Vanarahva tarkus: Näsiniine koort ja vilju on valispidiselt kasutatud erinevate nahahaiguste raviks ja süüfilise vastu. Koort ja vilju kasutatakse ka meditsiinis reuma ravimisel.
14. Paakspuu (Frangula alnus)
Teiste nimedega ka pahaspuu, kitsepaats, ohupaats, mõruuibu. Paakspuu marjad on äärmiselt mürgised ja neid ei tohi mitte mingil juhul suhu pista. Mürgistuse tunnusteks on tugev kõhuvalu, oksendamine ja verine väljaheide. Kannatanule tuleb kiiresti anda sütt ja toimetada arsti juurde.
Vanarahva tarkus: Ravimiseks kasutatati paakspuukoort mis toimis eelkõige lahtistina kroonilise kõhukinnisuse korral. Abi sai ka maksavalude, sapivähesuse ja sapikivide puhul.
15. Roomav tulikas (Ranunculus repens)
Teiste nimedega ka roomav tulilill, seakärsahein, varesenaadid, hanijalg. Kuigi vähem kui teised tulikaliigid on kogu taim siiski mürgine ning sisaldab tulikalistele omast anemoniini ja sinihappe eelühendeid. Nahale sattudes põhjustab mahl põletuste, villide ja haavandite teket ja sisse süües limaskestade raskeid põletusi.
Tulikate söömisest tekivad kõhuhädad tekivad ka karjaloomadel, eriti just hobustel, lammastel ja veistel. Lehmadel võib väheneda piimaand. Taime kuivades mürgisus kaob.
16. Salu-siumari (Actaea spicata)
Teiste nimedega ka ussimari, lenderavandeserohud, äkitse haiguse rohi, sivumari. Kogu taim on mürgine ja kutsub heal juhul esile vaid raske kõhuvalu, kõrvetuse nii suus kui ka maos, kõhulahtisuse ja oksendamise. Heal juhul seepärast, et marju süües võib saada ka eluohtliku mürgistuse, kus mürk halvab südame või hingamislihaste funktsioonid ning võib nende töö lakkamise korral põhjustada surma. Õnnetuse korral tuleb kiiresti leida arstiabi.
Siumarja kõigi osade värske mahla nahale sattumine põhjustab tundlikel inimestel kiiresti kipituse ja kõrvetava tunde, tekivad põletushaavad või vesivillid. Tugeva nahaärrituse korral võivad haavad olla veritsevad ja raskesti paranevad.
Vanarahva tarkus: Salu-siumarja on kasutatud eelkõige eelkõige südamerabanduse, reuma ja lihaste põletike puhul. Südamehaiguste raviks joodi taimest valmistatud keeduvett, reuma puhul tehti sama keeduveega haigetele kohtadele kompresse. Kuid selle katsetamine tänapäeval ei ole taime mürgisuse tõttu mitte mingil juhul soovitatav.
17. Sinilill (Hepatica nobilis)
Teiste nimedega ka keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane, siniülane. Sinililli korjates peab arvestama, et need on ka mürgised (eelkõige risoom) ja nahale sattunud mahl võib tekitada ville ja põletusi. Sinililli närides on aga tagajärjed tõsisemad. Kuivamisel tekib taimes südamemürk.
Vanarahva tarkus: Sinilill on rahvameditsiinis tuntud ka kui ravimtaim hingamisteede- ja kõhuhaiguste korral. Ravi otstarbeks korjati õisi, karvaseid varsi ja noori, alt viltjaid lehti. Sinilille teed tarvitati reuma, hambavalu ja lastel esineva nahatuberkuloosi, vähem kopsutuberkuloosi korral. Sealsete parkainete tõttu manustati sinilille medikamente ka maksa- ja sapiteede haiguste puhul.
Mürgisuse tõttu ei soovitata taime ravimiseks siiski kasutada.
18. Mürkputk (Cicuta virosa)
Teiste nimedega ka mürk, mürkhain, mürgi kaalikas, vesimürk. Mürkputk on eluohtlikult mürgine ja Eestis väga sagedasti esinev taim. Kõige mürgisemad on risoom ja juured, aga ka teised taime osad ei ole ohutud. Taime mürgisus kuivatades ei vähene (erinevalt surmaputkest).
Mürgistuse kahtluse korral tuleb kannatanu kiiresti toimetada haiglasse. Esmaabina võib kutsuda esile oksendamise ja/või anda kannatanule juua kanget kohvi. See stimuleerib südametegevust. Võib juhtuda, et läheb vaja ka kunstliku hingamise oskusi (kuna surm võib enamasti saabuda hingamise seiskumise tõttu).
Mürgistusnähtudeks on janu, kõrvetus ja kratsimistunne suus. Sellele järgnevad peapööritus, naha muutumine kahvatuks, pulsi kiirenemine, oksendamine, kõhulahtisus, hingamise kiirenemine ja krambid. Krambid võivad viia kokku varisemiseni. Kannatanul võib langeda kehatemperatuur ja surm võib saabuda hingamiselundite halvatuse tõttu juba mõne tunniga.
19. Täpiline surmaputk (Conium maculatum)
Teiste nimedega ka kooljaputk, kooljapütsk, mürkhain, hullud peetersilid. Väga mürgine on kogu taim, eriti aga selle viljad. Surmaputk sisaldab mitmeid mürgiseid alkaloide ja rohkesti koniini, mille sisaldus on suurim taime küpsemata viljades. Ohutuim osa taimest on juur, kuid ka see on siiski mürgine.
Mürgistusnähtudeks võib pidada kõrvetust suus, nägemishäireid, nõrkust jalgades ja häireid kesknärvisüsteemis. Hullematel juhtudel võib tekkida keele halvatus, silmapupillide laienemine, peapööritus, oksendamine, kõhulahtisus ja külmatunne. Lõpuks tekib tuimus, halvatus alates labajalgadest ja säärtest ning suurenevad hingamishäired. 5 tunniga saabub surm. Kariloomale võib saatuslikuks saada paari kilogrammi surmaputke söömine.
Vanarahva tarkus: Täpiline surmaputk oli valuvaigistina kasutusel kuni 20. sajandini, sest välispidisel kasutamisel on selle taime mahlal tuimestav mõju. Samuti kasutati seda rahustava vahendina krampide korral. Surmaputke mahla tuimestava toime tõttu on seda lisatud haavasalvidele.
Kuivatamisel osad mürgid lagunevad ja mürgisus väheneb, kuid taime tarvitamine pole sellegi poolest ohutu.
20. Ussilakk (Paris quadrifolia)
Teiste nimedega ka ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari. Kogu taime, eriti aga selle marja peetakse inimeste ja osade loomade jaoks mürgiseks. Marjade või risoomi söömine kutsub esile kõhuvalu, soolte ja põie kramplikke kokkutõmbeid, oksendamist, iiveldust, peavalu ja -pööritust. Peale mõne marja söömist võivad tekkida südame rütmihäired. Peale kümnete marjade söömist võib krampide ja südame- või hingamislihaste halvatuse tõttu saabuda surm. Esmaabiks tuleb esile kutsuda oksendamine, anda aktiivsütt või raskema mürgistuse korral teha maoloputus.
Vanarahva tarkus: Rahvameditsiinis on ussilakast tehtud ravimeid kasutatud pea- ja närvivalude korral ning hingetorude haiguste ja kõripõletiku puhul. Taim on kasutusel homöopaatias selle närvisüsteemile avalduva toime tõttu ning peavalu, närvivalu, migreeni ja peapöörituse korral. Mõnel pool tarvitatakse seemneid ja marju suguiha suurendamiseks.
Selle mürgisuse tõttu on aga taime kasutamine ravimisel siiski ebasoovitav.
21. Vereurmarohi (Chelidonium majus)
Teiste nimedega ka punaserohi, punasetõverohi, vererohi, õuetõberohi. Vereurmarohu kollakas piimmahl on mürgine, tugevasti sööbiv aine mis tekitab allaneelamise korral suus ning kurgus ägedat kõrvetust ja ville. Nahale sattudes võib see vahel tekitada raskesti paraneva haavandi ja ettevaatlik peab olema mahla silma sattumise suhtes. Maos ja maksas võib see esile kutsuda valu, iiveldust ja krampe. Kuigi mürgistus võib olla tõsine, ei ole see esmaabi korral surmav. Vereurmarohi on mürgine ka koduloomade jaoks (va kitsed ja sead).
Vanarahva tarkus: Tugeva sööbiva omaduse tõttu on teda kasutatud mitmete nahahaiguste raviks (soolatüükad, konnasilmad, sammaspool, käsnad, sügelised). Toime saavutamiseks pandi mahla haigele kohale mitmeid kordi. Raskesti paranevate ja allergiliste nahahaiguste korral tehti vereurmarohu vanne.
Silmade kae ravis on taime maapealsete osade keedis on olnud kasutusel kompressina, kuid selline raviviis on äärmiselt ohtlik ja seda võis teha ainult asjatundja. Kõõmast vabanemiseks loputati vereurma leotisega peale pesemist päid.
Vereurmarohtu on kasutatud ka seespidiselt ja ravitud sellest tehtud teega seedeelundite haigusi. Selleks võeti üks teelusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta ja joodi üks klaas päevas. Teed joodi maksahaiguste, sapipõie- ja jämesoolepõletiku puhul. Vanade eestlastest loomakasvatajate apteegis oli see koduloomade punakusesuse vastane rohi.
22. Võsaülane (Anemone nemorosa)
Teiste nimedega ka lumelill, külmalill, haraklill, lumekelluke, valge lill, vareselill ja varesjalg. Võsaülane ei erine oma mürgisuselt oluliselt kibedast tulikast (ka teised tulikaliste sugukonda kuuluvad taimed on mürgised) ja tema söömisel võib inimene saada ülasemürgituse. Näidustused on seedekulgla limaskestade valu, peapööritus, krambid ja teadvusetus.
Surma võib põhjustada ligikaudu 30 võsaülase söömine. Veistel põhjustab toore taime liigne söömine seedehäireid, neerude ärritust ja piima punaseks ning kibedamaitseliseks muutumist.
Neid korjates, tuleb käed nii suust kui silmadest eemal hoida ja peab arvestama sellega, et kui taime mahl jääb kauemaks nahale, siis ärritab see nahka ning põhjustab punetust, sügelemist, haavandite, villide ja vesivillide teket.
Vanarahva tarkus: Võsaülast on mõneti kasutatud ravimtaimena ja asetatud reuma korral värskeid katkivajutatud lehti valu tekitavatele kohtadele. Tänapäeval mõistetakse taoline raviviis hukka, kuna mürgine mahl võib nahale tekitada raskesti paranevaid haavasid. Siiski – mürgisus kuivatades kaob ja külmetuse korral võib kuivatatud võsaülase õitest teha teed. Võsaülase tolmukaid on kasutatud silmahaiguste ravis ja selle leotis olevat tedretähnide vastane.
Kunagi usuti, et kui kevadel esimene nähtud külmalille õis ära süüa, siis pole terve aasta vaja külma karta. Mis nii viga oleks, aga söömisega ei maksa siiski rutata ega unustada, et taim on siiski mürgine.
Elu5- Maria-Helena Loik
Allikad: Wikipedia.org, Bio.edu.ee
Fotod: Lontoportti.com, Wikimedia.org, Plantis.info, Hortipedia.com, Freenatureimages.eu, Amazonaws.com, Eestinen.fi, Phytoimages.siu.edu, Cbsminnesota.com
