WHO defineerib tervise ebavõrdsust kui erinevusi tervise seisundis või tervisemõjurite jaotust eri rahvastikurühmades. Näiteks liikuvuse erinevust vanema ja noorema elanikkonna vahel või erinevust inimeste suremuses erinevate sotsiaalklasside vahel.
Oluline on tervises teha vahet ebavõrdsusel ja ebaõiglusel. Mõned tervisealased ebavõrdsused on bioloogilist päritolu või tekkinud vaba tahte tõttu kuid ebaõiglused on peamiselt tingitud väliskeskkonna oludest ning on enamasti isikute kontrolli alt väljas.
Esimesel juhul võib osutuda võimatuks või eetiliselt ja ideoloogiliselt vastuvõetamatuks muuta persooni tervisemõjureid ning seega on ebavõrdsus tervises tihtilugu vältimatu.
Teisesel juhul võib ebaühtlane tervisemõjurite jaotus olla suurelt mittevajalik ja välditav muutes seetõttu ebavõrdsuse tervises oma olemuselt ka ebaõiglaseks.
Üldiste tervisenäitajate paranemisest hoolimata on Tervise Arengu Instituudi (TAI) sõnul Eestis ebavõrdsus tervises püsiv. Prognooside kohaselt võib see isegi tõusta, kuigi on tehtud suuri ponnistusi vähendamaks ebavõrdsust ja ka ebaõiglust tervises. Rahvastiku tervis on aastate lõikes oluliselt paranenud kuid jõukamatel inimestel paraneb see suurema kiirusega kui vaesematel, mis omakorda põhjustab terviselõhe suurenemist.
Peamised mõjutegurid ebaõiglases tervises on majanduslikud ja sotsiaalsed. Ühiskonna olukord määrab materiaalsete ressursside jaotamise selle liikmete ümber. Piiratud ressursside tõttu tekib sotsiaalne hierarhia, mis on mõjutatav riikliku poliitika kuid ka kehtivate kultuuriliste ja ühiskondlike väärtuste poolt. Seetõttu jaguneb elanikkond eri gruppidesse, tulenevalt nende haridusest, soost, sissetulekust, etnilisest päritolust. Madalama haridustasemega, madalamasse ühiskonnaklassi kuuluvad või madalama sissetulekuga inimesed ning ka mõned rahvusvähemused paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides surevad nooremana ja kannatavad sagedamini terviseprobleemide käes. Sageli on eri gruppide ligipääs tervisele erinev ning ka ebavõrdne.
Eestis on sotsiaalse sidususe näitajad madalamad kui Euroopas. Enamasti väljendub sotsiaalne ebavõrdsus sellistes elanikkonna rühmades, mida iseloomustab vähene kogukondlik kaasatus ja madal staatus. Nagu näiteks puuetega inimesed, vanemaealised, rahvus- ja seksuaalvähemused. Inimestevaheliste sidemete ja võrgustike suurenemises koondutakse üha enam ühiste eesmärkide täitmiseks. Inimestevaheliste sidemete ja võrgustike suurenemises koondutakse üha enam ühiste eesmärkide täitmiseks. Heaks näiteks on kiire areng kodanikualgatuses ja vabasektoris.
Sidususe saavutamiseks on vaja vähendada ebavõrdsust ja tõrjutust, ühiskondlikku kihistumist ning sotsiaalsete suhete ja sidemete tugevdamist.
Elanikkonna ja indiviidi majanduslik seis mängib tervisealastes küsimustes olulist rolli. Eesti lähiajaloo kõrgeim töötuse määr (2010.a) on veelgi süvendanud inimestevahelise ebavõrdsuse suurenemist ja vaesusriski. Statistikaameti regulaarsete tööjõu-uuringute põhjal teame, et 2017 aasta seisuga on Eestis ligi 38400 töötut.
Vaadates ajas tagasi, siis võime julgelt väita, et töötute arv on viimase kümnendiga oluliselt ning järjepidevalt langenud. Majandustegevus Eestis on regionaalselt ebavõrdne, mis samuti mõjutab ebavõrdsust tervises. Enamus Eesti majandustegevusest on koondunud üksikutesse tõmbekeskustesse ning ülejäänud regioonid ääremaastuvad. Kasvupotentsiaal on sellise trendi jätkumisest oluliselt piiratud.
Võimaluste vähesus tööturul ning pikaajaline töötus on negatiivses suunas mõjutanud oluliselt toimetulekut töötute peredes. Üksikud pensioniealised inimesed, alaealiste lastega üksikvanemad, kolme või enama lapsega pered ja pikaajalised töötud kuuluvad enamasti riskirühmadesse. Inimese majanduslik seis mõjutab otseselt ja kaudselt tema tervist ja tervisekäitumist. Eriti peab sellega arvestama riigitasandil, sest madalad tervisenäitajad omavad olulist mõju tööhõivele. Hinnanguliselt on tervise mõju SKPle 6-15%.
Vähemuste tervise ebavõrdsus on tihtilugu läbipõimunud ebaõiglusega. Üldjuhul kogevad ebavõrdset kohtlemist teatud sotsiaalsed grupid, kelle liikmed on ühiskonnas nõrgemal positsioonil, keda peetakse normist kalduvateks, vähemväärtuslikuks või lausa ohtlikuks ning kelle suhtes on levinud negatiivsed stereotüübid. Ebavõrdsus kodanike ja mõne sisserändajate rühma vahel püsib nii tervislikus seisundis, kui ka tervishoiuteenustele ligipääsus. Statistikast on näha, et rahvusvähemused Euroopas surevad nooremana ja kannatavad sagedamini eri terviseprobleemide käes.
Tähtsat rolli terviselõhes mängib ka omandatud haridus.
TAI 2014 aastal läbi viidud Täiskasvanute rahvastiku tervisekäitumise uuringus tuleb välja, et kõrghariduse omandanud isikud hindavad protsentuaalselt oma tervist paremaks kui madalama haridusega isikud. Viimaste aastatega on üliõpilaste arv vähenenud üle 10 000 võrra ning ka vastuvõetuid on oluliselt vähem kui varasematel õppeastatel.
Tervena elatud eluiga on rahvastiku tervise kvaliteedi näitaja, mille arvutamisel on lisaks rahvastiku suremusele arvesse võetud ka rahvastikus esinevate haiguste elukvaliteeti langetav mõju. Eestis on hetkel oodatav eluiga meestel 72 ja naistel 81,5 aastat. Eeldatavalt tervena elatud eluiga on praegu meestel 54 ja naistel 59 aastat. Mõlema näitaja puhul on Eesti Euroopa Liidu keskmisest näitajast madalamal. Kuid arvestades, et 2006. aastal oli meeste eeldatav eluiga Eestis sünnimomendil 67 aastat ning praeguse seisuga on see 4 aasta võrra kõrgem, siis võime öelda, et liigume õiges suunas.
Soolised erinevused kajastuvad ebavõrdses tervises kui bioloogilised tegurid. Nt Eesti eakatest on naiste osakaal nende pikema eluaea tõttu meestest suurem, mis võib endaga kaasa tuua sotsiaalmajanduslikud erinevused nagu leibkonna struktuuri olulised muutused. Ühtlasi on naistel ja meestel üsna erinev tervisekäitumine.
Mehed toituvad ebatervislikumalt ning liiguvad vähem kui naised. Samuti tarbivad rohkem ja tihedamini alkoholi ja tubakatooteid. Arvestades veel seda, et mehed käivad harvemini tervisekontrollis, siis kokkuvõttes võib selliste tegurite kombinatsioon viia mittenakkuslike haiguste kujunemisele. Vanemaealine elanikkond on samuti üks mõjuteguritest, mis moodustab osa Eestis valitsevast terviselõhest.
Töötamisest saadav tasu mõjutab inimese ja tema pere toimetulekut igas eluvaldkonnas.
On teada, et vanemaealisi stereotüpiseeritakse ja seetõttu omistatakse neile madalamat produktiivsust ja see kajastub ka neile suunatud ametite tasus. Sellist nähtust nimetatakse isegi statistiliseks diskrimineerimiseks. Pensionile jäämine ja tööturult taandumine tähendab tihti madalamat sissetulekut ja seega piiratud või puuduvaid võimalusi. Samas võib vananedes tulla just seoses terviseprobleemidega juurde lisakulutusi. Eesti rahvastikust moodustub oluline osa just vanemaealised elanikud ning prognoositud on selle osamahu märkimisväärne suurenemine.
Kogedes ebavõrdsust või ebaõiglust tervisealastes küsimustes tuleb võtta teadmiseks, et antud teemad on reguleeritud seadustega nagu „Eesti Vabariigi põhiseadus“ (nt §12, §28, §44) ja „Võrdse kohtlemise seaduse“ (nt §2) kuid ka EU direktiividega nagu Nõukogu Direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust ja Nõukogu Direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks.
Eesti on ratifitseerinud ka rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni, millele alla kirjutanud riigid kohustuvad keelama ja lõpetama rassilise diskrimineerimise kõigis selle vormides ning tagama kõigi inimeste võrdõiguslikkuse seaduse ees, tegemata vahet rassi, nahavärvuse, rahvusliku või etnilise päritolu järgi. Vajadusel nõustab teid antud probleemide suhtes soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.
Parandades tervise ebavõrdsusest tulenevat terviselõhet on võimalik saavutada tulemusi sotsiaalmajanduslike tegurite mõjutamisel. See nõuab tihedat koostööd eri poliitikavaldkondadega. Otsustava tähtsusega strateegiate väljatöötamiseks on riiklik, piirkondlik ja kohalik tasand. Ebaõiglus tervises on mittevajalik, välditav ning peaks olema ühiskondlikult taunitav. Mida suurem on ebavõrdsus, seda kehvem on kogu rahva üldine tervis. Tegu on ulatusliku probleemiga, mis vajab multidistsiplinaarset lähenemist.
Elu5 – Ragnar Vaiknemets
