Hiljuti avaldatud uuring küsib, kas ülimalt tark olles, saab oma suhtes samuti ka õnnelik olla?
Eeldamine, et väga tarkadel inimestel on raske suhtes õnnelik olla– on üsna tüüpiline.
Olles ülimalt intelligentne, kuidas õnnestub samastuda ja ühist keelt leida nendega, kes ei ole intellektuaalselt võrdsed?
See on tegelikult empiiriline küsimus, millele on uuringu käigus võimalik vastust saada. Vastavalt uurijate meeskonnale, eesotsas Hollandi psühholoog Pieternel Dijkstra ja tema kolleegidega (2017), on alust eeldada, et ülimalt andekate inimeste lähisuhted ei ole tõesti nii head. Aga uurides ja analüüsides tegelikke andmeid süvitsi, siis kas see on ikka nii?
Varasem Dijkstra poolt läbi viidud uuring näitas, et andekad üksikud mehed kipuvad otsima partnereid, kes ka ise on targad, väärtustades intellektuaalseid omadusi rohkem, kui isiksust või perele orienteeritust.
Ka siis, kui tegemist on sõprusega, siis need, kellel on kõrgeim IQ tase soovivad läbida pigem inimestega, kelledelt neil on midagi õppida, mitte inimestega, kelledega neil on emotsionaalselt tugev side.
Nad on rohkem tundlikud kriitika suhtes ja tunnevad endid vääralt mõistetuna inimeste poolt, kes ei näe maailma läbi sama objektiivi. Teisalt, märkisid Dijkstra ja tema meeskond, et intellektuaalselt andekad, on rohkem avatud uutele kogemustele, neil on soosivamad hoiakud naiste karjääri suhtes ja neil on ka kõrgem enesehinnang. Need viimased omadused peaks siiski suhte õnne heaks hästi töötama.
Hollandi meeskond tegutses oma uuringus kiindumuse teooria raames, kus vaadeldakse suhteid läbi eelduse, et see, kuidas läheneme oma partnerile, on laiendus sellele, kuidas oleme olnud seotud oma vanematega (või hooldajatega), kui olime lapsed. Niinimetatud tugevate sidemetega suhetes, tunnete, et võite oma parteri toetuse peale kindel olla. Kui suhe partneriga on ebakindel, siis kardate pidevalt tähelepanuta jätmist või hülgamist ja mõte eraldatusest muudab murelikuks ning rahutuks. On võimalik, et tänu sellele hirmule hülgamise ees võetakse inimese suhtes, kes tegelikult sooviksid teie lähedal olla – eraldunud ja eemaolev hoiak.
Lisaks kiindumuse teooriale, uskusid Dijkstra ja tema kolleegid, et viis, kuidas andekad individuaalid konfliktidele lähenevad, võib saada teguriks nende suhete kvaliteedi määramisel.
Teadlased arvavad, et konfliktide lahendamisel on kaks mõõdet. Esimene – mil määral olete mures iseenda ja oma vajaduste pärast ja teine, esimesest sõltumatu mõõde, mil määral olete mures oma partneri ning tema vajaduste pärast. Nendest kahest mõõtest kerkivad esile neli konflikti stiili.
- Integreeriv (kõrge mure enda ja partneri pärast)
- Domineeriv (kõrge mure enda ja madal mure teiste pärast)
- Vastutulelik (madal mure enda ja kõrge mure partneri pärast)
- Vältiv (madal muret nii enda kui partneri pärast)
Ka viies konflikti stiil on võimalik – kompromiss – kus leiate kesktee mõlema mõõtme vahel ja otsite lahendust, mis sobib mõlemale ühtmoodi. Nagu arvata võib, kõige kohanemisvõimelisemad moodused suhetes konflikte lahendada on läbi integreeriva ja kompromissi viisi. Teised moodused võivad ajapikku põhjustada suhetes negatiivseid tagajärgi.
Nüüd, aga uuringust endast. Kuna intellektuaalselt andekate leidmine võib olla keerukas, siis kasutasid Hollandi teadlased strateegiat, mida on kasutatud ka varem. Nad otsisid uuringus osalejaid Mensa Klubist. Selle organisatsiooniga liitumiseks, kuhu kuulub ligikaudselt 100,000 inimest üle kogu maailma, on vaja, et klubiga liitujate intelligentsust oleks kontrollitud ja läbi testitulemuste tõestatud, et nad on targemad ülejäänud 98% populatsioonist.
Dijkstra uuringu jaoks värvati Mensa`st 196 heteroseksuaalset täiskasvanut ja võrreldi neid kontrollgrupiga, kuhu kuulus 146 täiskasvanud, kes ei vastanud samadele intelligentsuse standarditele. Mensa liikmetel oli tõepoolest kõrge IQ, üle pooltel uuringus osalejatest olid IQ testide tulemused 140 või kõrgemad. Kuigi kontrollrühma IQ tulemused ei olnud teada, siis nad ei olnud nii haritud kui Mensa osalejad (hinnanguliselt võis nende keskmine IQ olla 108 ringis).
Mõlema grupi liikmed läbisid mitmeid küsimustikke, hinnates nende kiindumuse viisi, konfliktide lahendamise stiili, suhte kvaliteedi ning rahulolu. Mis puutus põhilisse küsimusse, kes on oma suhtes õnnelikumad, siis järeldused ei näidanud erinevusi selles, kuidas andekad inimesed oma suhte kvaliteeti tajusid. Millest võib järeldada, et mõistuseinimesest superstaariks olemine ei tähenda tingimata, et lähisuhted on viletsad.
Samas, mis puutus konfliktide lahendamise stiili, siis Mensa rühm näitas suuremat kalduvust erimeelsustest eemale hoiduda.
Selle asemel, et tegeleda tõhusamalt kompromissi ja integratsiooni strateegiatega, eelistas intellektuaalselt andekas inimene hoopis konflikti vältimist.
Miks peaksid väga targad olema immuunsed vältiva strateegia negatiivsete tagajärjede suhtes? Dijkstra jt. põhjendasid seda tuginedes ideele, et kuna sarnane tõmbab ligi sarnast, eriti mis puudutab arukust, siis Mensa liikmetel olid suurema tõenäosusega partnerid, kelledel oli samuti kõrge intelligentsitase. Vastavalt sarnasuse teooriale, siis suhetes, olles partneri isiksuse ja intelligentsusega sarnane, tähendab, et on rohkem jagatud emotsionaalseid kogemusi, seega ka vähem erimeelsusi. Kuna intellektuaalselt andekad väärtustavad mõistuse elu, siis on tõenäoline, et nad seovad endid partneritega, kes näevad elu samal tasandil.
Seega, kuigi nad kipuvad konflikte nende ilmudes vältima, võibki IQ tabeli ülaotsa kuuluvatel paaridel tõenäoliselt ollagi vähem erimeelsusi, sest neil on endaga sarnased partnerid, kes samuti konflikte ning probleeme väldivad.
Siiski, selles üldiselt roosilises pildis intellektuaalselt andekate suhetest, oli ka üks potentsiaalne negatiivne külg. See puudutas kiindumuse valdkonda. Mensa liikmetel, olid kõrgmad näitajad ebakindluse poolest lähisuhtes. Eriti just, mis puudutas hirmu oma parteri poolt hülgamise eest. Dijkstra ja tema kolleegid usuvad – see võib peegeldada asjaolu, et andekad inimesed tajuvad emotsionaalset intiimsust hõlmavate olukordade ees hirmu ja tunnevad endid kergemini ohustatuna. Ikkagi, isegi see aspekt suhte stiilis, ei muutnud nende suhete kvaliteeti.
Ehk on nad õppinud oma ülitundlikkust aja jooksul kohandama ja mitte lubama hirmul äratõukamise ees, segada oma pikaajalise suhte nautimist.
Käesolevast uuringust saab õppida mitte ainult seda, et arukas olemine ei tähenda kohe halbades suhetes olemist, vaid ka asjaolu, et hoolimata sellest, kui meie lähenemine partnerile ei ole täiuslik, on võimalik kogeda rahuldustpakkuvat lähisuhet. Me ei saa muuta oma IQ`d, saamaks intelligentsuse poolest sobivaks Mensa klubi kandidaadiks, aga saame õppida kuidas kohandada oma isiklikke tugevusi ja nõrkusi. See on muutus, millest võib kasu saada igaüks.
Elu5- Maria-Helena Loik
Algne artikkel: Susan Krauss Whitbourne Ph.D., Psychologytoday.com
