Valu – mis see on?

Nii on kord juba loodud, et varem või hiljem peavad kõik inimesed siin maamunal tundma valu. See kuulub elu varjukülgede juurde, on osa meie fundamentaalsest olemusest ja õpetab kõiki teatud piire tundma juba maast madalast peale. Samas võib see õppetund olla ka asjatu ja jätta täitmata oma igasuguse eesmärgi.

Kas oled kunagi endalt küsinud, mis on üldse valu täpsemalt või kuidas me seda tunneme? Pühenda siinsele loole viis minutit ja saad sellest teemast teadlikumaks.

Mis on valu?

Valu on füüsiliselt ebameeldiv tunne ja emotsionaalne elamus, mis on seotud olemasoleva või võimaliku koekahjustuse või ülekoormusega. See on organismi kaitsemehhanism, mis käivitub kudede kahjustuse korral. Nii annab valu märku vigastusest ja sunnib sind organismi ähvardavat ohtu lõpetama või leevendama.

Seega on organismi säilitamise koha pealt tegu positiivse nähtusega, kuna organismi kästakse mobiliseerima kõiki kaitsejõude, et antud situatsiooniga toime tulla.

Valu on vägagi subjektiivse alatooniga, tähendades, et iga inimene võib seda ühte ja sama intensiivsusega ärritajat kogeda eri moodi – kas tugevemalt või madalamalt. Seetõttu on ka valu mõõtmine keeruline tegevus, kus alati ei saa üheselt mõistetavat ja objektiivset hinnangut. Füsioloogilised mõõdetavad näitajad nagu pulss, vererõhk ja hingamissagedus on kõik selle aistingu poolt mõjutatud, kuid ei pruugi iga kord seostuda otseselt valuga.

Kasutusel on mitmed erinevad valuskaalad nagu nt sõnaline ning laste puhul piltidega ja värviline analoogskaala. Eestis on täiskasvanute puhul enamasti kasutusel valu joonlaud, kus hinnatakse valu 10 palli süsteemis, kus 1-3 on vähene ja 7-10 tugev valu. Valu saab hinnata ka nii, et kannatanu kirjeldab selle iselooomu.

Näiteks võib valu olla näriv, torkiv, põletav, terav jne. Viimaks on muidugi ka silmanähtavad sümptomid, nagu motoorsed refleksid, valugrimassid näos, keha sundhoiakud ja valule iseloomulikud häälitsused. Seega on oluline lähtuda kannatanu käest saadavast infost ning vaadata tervikpilti.

Kuidas me valu tunneme?

Valu tekkimise kirjeldamisele klassikaliselt lähenedes, siis seda võivad tekitada nii mehaanilised, termilised kui ka keemilised faktorid, kui nad ärritavad kudedes paiknevaid valuaistingu või siis täpsemalt ohu retseptoreid, mida kutsutakse notsiretseptoriteks. Neid retseptoreid on erinevaid, kus ühed edastavad nt kiireid ja teravaid hästi lokaliseeritavaid valuaistinguid ning teised annavad märku aeglastest, tuimadest ja halvasti määratavatest valudest.

Olles peamised valuimpulsside edastajad, käivituvad need väliste ärritajate puhul nagu nt siis, kui astuda endale nael jalga. Notsiretseptorite aktiveerimisele aitavad kaasa ka mitmed muud selle juhtumi tõttu vallanduvad tegurid nagu põletikulised protsessid ja hüübimisfaktorid jms.

Need kõik stimuleerivad neid spetsiaalseid närvirakke edastama teavet ebameeldivast aistingust. See info (just nimelt seda see on – informatsioon), liigub läbi perifeerse närvisüsteemi seljaajju ning sealt edasi juba peaajju, kus aktiveeruvad vastavad struktuurid, mis muuseas võivad esile kutsuda ka emotsionaalse reaktsiooni nagu nt hirmu.

Sisuliselt kutsub mingi ärritaja esile protsessi, mille tagajärjel vallandub suuremat sorti kaskaad, mille ainus eesmärk antud juhul on tulla toime valuliku situatsiooniga. Seda nii väliselt – sundides meid tegeleme probleemiga kuid ka seesmiselt – tegeledes immuunsüsteemi aktiveerimisega. Samuti surudes maha valuaistingut ja kohanedes sedasi olukorraga.

Samas ei saa me läheneda antud teemale nii must-valgelt, sest see katab vaid nö füsioloogilise poole. Nagu artikli alguses mainisin, on tegu suhteliselt subjektiivse tunnetusega. Selleks, et tunda valu, ei pea olema otsest kudede kahjustust.

Kui nüüd mitte liialt filosoofia maailma kalduda, siis kui inimene tõsimeeli usub, et tal on valus, siis tõenäoliselt tunneb ta seda ka reaalselt. Episteemiline ligipääs konkreetsele valule on vaid indiviidil, kes seda tunneb. Kõrvalseisjad ei suuda ega saa tegelikkuses vahet teha näilise ja tegeliku valu vahel kui kannatanu väidab, et aisting on tema jaoks reaalne.On läbi viidud erinevaid uuringuid ja katseid, kus näiteks kasutatakse käemulaaži ja peegli efekti, millega petetakse aju arvama, et tegu on tema enese jäsemega. Kui seda mulaaži nüüd ootamatult nõelaga torgata, siis võib inimene reaalselt ka valu tunda. Seda juhul, kui ta suudab kõike piisavalt hästi ette kujutada või kui tal on sarnane kogemus varasemalt juba olnud. Tegelikkuses ju koekahjustust ei tekkinud, aga kui katsealune väidab, et ta tundis antud hetkel päriselt valu, siis ei saa keegi väita nagu ta eksiks.

Sarnane teema kordub kui rääkida nt leinast ehk kaotusvalust või armuvalust. Inimesed, kes on kaotanud kellegi väga lähedase võivad tunda vägagi kõnekat ebamugavustunnet, mida võib kirjeldada kui valuna. Samuti võib paralleele tõmmata sellega kui kellegi armastus kisub rappa ja või süda rahvakeeli murtakse. Kogenud meedikud võivad kinnitada, et ei ole väga harv juhus, kus kiirabi on pidanud just selliste kutsete peale välja sõitma. See kõik võib kõlada melodramaatiliselt, aga siin võib ka tõepõhi all olla.

Meie kehad toodavad sellistes traumeerivates ja stressirohketes situatsioonides erinevaid stressihormoone nagu nt kortisooli, mis avaldab enamustele elundkondadele negatiivset mõju, aga eriti just südamele. Antud seisundit kutsutakse murtud südame sündroomiks. Tõsiselt tasub sellesse suhtuda juba seepärast, et inimestel on murtud südame sündroomist tekkinud reaalsed eluohtlikud seisundid.

Samas võib välja tuua ka sama teema teise ekstreemse poole, kus inimene on läbi traumaatilise sündmuse kaotanud nt ühe oma jäsemetest, kuid tunneb selles olematus jäsemes endiselt valu. Seda kutsutakse fantoomvaluks, mida ei osata endiselt üheselt selgitada. Üldiselt on teada, et meie mõttejõul on väga suur ja tugev mõju meie füsioloogiale. Seda kinnitab ainuüksi juba pseudoefekti olemasolu. Kuid kahjuks on valu psühholoogiline pool endiselt teema, millesse suhtutakse äärmise skeptilisusega.

Kuidas jaotatakse valu?

Valu liigitatakse enamasti akuutseks ehk ägedaks valuks ja krooniliseks ehk kestvaks valuks. Peale akuutse ja kroonilise valu on teisigi variante nagu neuropaatiline ja onkoloogiline.

Valu kategoriseeritakse ka valutunnet avaldava elundi piirkonna järgi nagu nt kõhu- ja peavalu. Et mitte liialt informatiivseks minna, siis antud teema raames käsitleme põhiliste tugipunktidega esimest kahte.

• Akuutne ehk äge valu on keha kaitsereaktsioon ja tuleneb tavaliselt keha otsesest vigastusest. Sel juhul on enamjaolt tegu traumaatilise, kirugilise või nakkusliku ärritiga. Valusööst on järsk ja hästi piiritletud. Klassikaliselt on käivitatud autonoomne närvisüsteem selliselt, et on tekkinud pulsi oluline kiirenemine ja tõusnud nii hingamissagedus kui ka kehatemperatuur. Ägedad valud alluvad reeglina hästi
  valuvaigistele ning on sageli pöörduvad kui vigastatud koed on ravitud ja tervenenud.
• Kroonilise ehk kestva valu puhul ei ole tegemist enam keha kaitsereaktsiooniga vaid pigem püsiva häirega, mis oma olemuselt võib olla seotud mitmete erinevate teguritega. Reeglina diagnoositakse krooniline valu kui see kestab üle kolme kuu ning kui uuringute kaudu on välistatud kõik muud võimalikud valu põhjused. Üldiselt on kestev valu tekkinud mingi vigastuse tagajärjel kuigi algne probleem ehk koekahjustus on juba täielikult paranenud. Seega ei pruugi antud valu olla seotud olemasoleva või isegi jäädava kahjustusega vaid probleem seisneb tõenäoliselt rohkem valu tekkepõhjusega.Aju säilitab seda kogemust läbi kesk-ja piirdenärvisüsteemi, mille tõttu tunnetab inimene endiselt antud piirkonnas alates ebamugavustundest kuni tõsise valuni välja. Kuna too piirkond võib olla välistele ärritajatele oluliselt vastuvõtlikum, siis selle tagajärjel võib inimene kurta valu või tugevat ebamugavust isegi kui seda stimuleerida väga vähesel määral nagu nt asetada lihtsalt käsi murettekitavale kohale. Kroonilise valu püsimist soodustavad ka liigne stress, masendus, hirmutunne ja muud negatiivsed emotsioonid. Sageli ei allu probleem väga hästi ka tavalistele valuvaigistitele, mille tõttu võib kannataja jääda tihtilugu ilma adekvaatse abita. See põhjustab omakorda frustratsiooni, unehäireid ja isutust ning tekitades muutusi emotsionaalses plaanis ja käitumises – mõjutab meie igapäevaelu.

Lõpetuseks – mida rohkem me valu kohta teadlikumaks saame seda paremini oskame sellega toime tulla. Järgmises artiklis just sellele keskendumegi ja vaatame kuna ja miks valu vaigistada tuleks.

Elu5 – Ragnar Vaiknemets

Fotod: Pexels.com, Pixabay.com