Posttraumaatiline stressihäire ehk PTSH on psühhiaatriline häire, mida võivad kogeda inimesed, kes on otseselt või kaudselt (näiteks kõrvaltvaatajana) kokku puutunud mõne traumaatliste sündmustega.
Sagedasemad traumaatilised sündmused, mille tagajärjel on välja kujunenud PTSH on looduskatastroofid, rasked õnnetused, terrorismiaktid, sõjad ja lahingutegevused, vägistamised ja rünnakud.
PTSH (PTSD – post-traumatic stress syndrome) on sisuliselt olemas olnud alati, kuid alles 20 sajandil hakati seda teemat rohkem teadvustama. Esimeses maailmasõjas kogesid kaevikuliinides olevad sõdurid meeletutes kogustes suurtükiväe rünnakuid ja nende ümbruses toimusid pidevad plahvatused.
Sisuliselt oodati tule lõppemist või täppistabamust oma asukohale kaevikus ning oldi võimetud midagi ette võtma.
Peale selliseid stressirohkeid lahinguperioode kujunes välja lahingstress ning konkreetselt sündroom nimega lahingušokk (shell shock). Selle raames ei olnud sõdur enam võimeline võitlema ning keeldus kategooriliselt lahingutegevusest osa võtmast kogedes sündmuste taasläbielamisi.
Tänapäeval teatakse, et tegu oli PTSH-ga ning see on veteranide seas üsnagi levinud. Samas ei esine see sündroom ainult veteranidel vaid võib ette tulla ka seoses teiste traumaatiliste kogemustega. PTSH võib tekkida olenemata soost, rahvusest, vanusest ja kultuurist.
Antud sündroom hõlmab umbes 3,5% USA täiskasvanuid ning prognoositakse, et PTSH kogeb eluaja jooksul üks inimene 11-st.
Samas on naissoo esindajatel väidetavalt kaks korda suurem risk PTSH tekkeks kui meestel. Kindlat levimust on raske määrata kuna see varieerub erinevatel ajahetkedel ning on tugevalt mõjutatud suurtematest sündmustest, mis hõlmavad tervet regiooni. Näiteks suured metsapõlengud, üleujutused ja terrorismiaktid.
Posttraumaatiline stressihäire – olemus
Inimesed, kelledel on diagnoositud PTSH, kogevad häirivaid mõtteid ja emotsioone mis on otseselt seotud taumaatilise sündmusega kus nad olid kannatajad või ka lihtsalt pealtnägijad. Sellised inimesed võivad vastu enda tahtmist neid sündmusi korduvalt läbi elada oma meenutustes ärkvel olles või unenägudes õudusunenägudena.
Need taasläbielamised on alati negatiivsed ja kutsuvad esile emotsioone nagu kurbust, hirmu ja viha. Sageli tuntakse endid ka muust maailmast ning oma lähedastest äralõigatuna.
Normaalsetes situatsioonides käitutakse tihti irratsionaalselt või üleliia emotsionaalselt. Näiteks võib sõjaveteranidel tekkida ootamatu hirmutunne uusaasta ööl saluudi ajal, kus ilutulestik meenutab neile läbielatud lahingut. Samas võib ka vägistatud naine partneriga intiimses olukorras olles – tunda ääretut ebamugavust või isegi paanikatunnet.
PTSH diagnoosiga inimesed hakkavad üha rohkem vältima sarnaseid situatsioone, mis võiksid sellise episoodi ja nende ebameeldivad tunded vallandada. See jällegi võib lõppkokkuvõttes tähendada antisotsiaalset käitumist, kus enam ei kohtuta oma sõprade ja lähedastega. Kõige selle tagajärjel võib kannatada ka töökoht.
Posttraumaatiline stressihäire – kuidas ja kes diagnoosib?
Diagnoosi paneb psühhiaater ning seda ei tehta kindlasti kergekäeliselt. Samas arvatakse, et pigem on tegu aladiagnoositud sündroomiga. Üheks peamiseks kriteeriumiks on traumaatilise sündmuse olemasolu. Ekslikult aga arvatase, et selle sündmuse iseloom peab alati olema katastroofiline ja, et diagnoositu peab alati olema otsene kannataja.
Tõenäoliselt on sellise vale suhtumise tõttu eelneval väitel ka tõepõhi all. PTSH võib välja kujuneda ka inimesel, kes saab näiteks teada, et tema lähedane sõber või perekonnaliige suri ootamatult või sai väga raskelt vigastada.
Samuti võib see tekkida inimestel, kes on raskete õnnetuste pealtnägijateks, kuigi kannatajateks võivad olla tema jaoks võõrad inimesed.
Kõnealune sündroom võib tekkida sagedamini inimestel, kes teevad korrakaitse, pääste, meediku või sotsiaaltööd. Seal kogetakse igapäevaselt raskeid situatsioone nagu nt ahistatud lapsed, perevägivald, abitus seisundis inimesed, vägivaldsed surmad jms.
Posttraumaatiline stressihäire – sümptomid
Sümptomeid liigitatakse nelja kategooriasse. Konkreetsete sümptomite esinevuse aste võib oluliselt varieeruda.
- Sundmõtted nagu korduvad ja mittetahtlikud mälestused; häirivad unenäod nagu õudusunenäod ja unepaanika; taasläbielamised konkreetsest traumaatilisest sündmusest.
- Triggerite vältimine. Välditakse traumaatilise situatsiooniga seoses olevaid kohti, tegevusi, inimesi ja asju kuni üksikdetailideni välja. Inimesed keelduvad antud teemast rääkima ning ei suuda põhjendada oma irratsionaalset käitumist, muutudes seetõttu sageli antisotsiaalseteks ja üksildasteks.
- Negatiivsed mõtted ja emotsioonid. Muututakse pessimistlikuks või ükskõikseks kõige ja kõigi suhtes. Sageli tuntakse ennast süüdi või alavääristatakse end. Sagedasemad negatiivsed emotsioonid on kurbus, häbi, hirm ja viha, mis võivad olla üksteisest nõiaringina pidevas sõltuvuses. Ei suudeta enam rõõmu tunda ning tuntakse end muust maailmast äralõigatuna.
- Ülereageerimine. Inimese emotsionaalne vastureaktsioon mingile situatsioonile on proportsioonist väljas. Ollakse väga lihtsasti ärrituvad, mida kirjeldab hästi väljend “lühikese süütenööriga”. Ehmutakse kergesti ning ehmumine asendub kiirelt kaitsereaktsooniga, milleks on enamasti viha. Ollakse ennasthävitava käitumisega. See väljendub keskmisest suuremas alkoholi ja teiste meelemürkide tarbimises. Kogetakse tavapärasest suuremal määral unetust.
Paljudel inimestel tekivad sellised sümptomid kolme kuu jooksul peale traumaatilist sündmust. Samas ei pruugi need sümptomid avalduda koheselt täiel määral, vaid välja kujuneda aeglaselt. Seetõttu ei ole nende ära tundmine alati ka üheselt arusaadav. Need võivad esmapilgul tunduda ka kui liigsest stressist tulenevad probleemid.
Sellise sündroomi all kannatavate inimeste igapäevaelu muutub tasapisi üha keerulisemaks. Suhetes tekivad pinged ja tülid. Tööl tekib huvipuudus ning langeb produktiivsus.
Magatakse halvasti ning langeb üleüldine energiatase. Ärritutakse kiiresti ning sageli otsitakse lohutust alkoholist ja meelemürkidest.
Kokkuvõttes see kõik vaid süvendavab probleeme. Taoline situatsioon on väga frustreeriv, sest inimene ei saa aru, mis temaga toimub. PTSH esineb sageli koos teiste vaimse tervise häiretega nagu nt depressioon.
Kuidas ravida?
On tähtis ära märkida, et kõigil, kes kogevad traumaatilisi sündmusi, ei teki PTSH-d ning kõik, kellel on diagnoositud PTSH, ei vaja alati professionaalset abi. Paljudel inimestel avalduvad sümptomid nõrgemal kujul kui teistel ja kestavad lühikest aega kadudes aja jooksul ise ära.
Teistel jällegi on hea tugisüsteem ning nad leiavad abi mõistvate perekonnaliikmete ja sõprade näol. Enamusel on tervenemiseks siiski vaja, et sekkuksid vaimse tervise spetsialistid. On tähtis mõista, et PTSH raskusaste on individuaalne ning inimest ei tohi süüdi mõista, kui ta ei saa iseseisvalt hakkama.
Lähedased peavad mõistma, et tegu psüühilise häirega, mitte tahtliku käitumisega. Üldine reegel sellistel puhkudel on, et mida varem saab inimene professionaalset abi, seda parem ja kiirem on paranemine.
Psühhiaatrid, psühholoogid ja teised vaimse tervise spetsialistid kasutavad mitmeid erinevaid tõenduspõhiseid lähenemisi. Kõige sobilikum meetod valitakse koos patsiendiga ning selle õige teekonna leidmine võib aega võtta, sest tulemused ei ole alati koheselt käega katsutavad.
On leitud, et kombinatsioon psühhoteraapiast (rääkimine) ja medikamentoossest ravist (farmakoloogilised ravimid nagu nt antidepressandid) annavad kõige tõhusama tulemuse.
Need on grupid, mis hõlmavad endas veel mitmeid alaliike. Näiteks psühhoteraapias on PTSH puhul väga hea tulemuslikkusega kognitiiv-käitumuslik teraapia. Ravimite abil, nagu antidepressandid ja unerohud, aidatakse inimesel kontrollida enda emotsioone ning seeläbi paremini toime tulla ka igapäevaeluga.
Niisamuti võib abi leida mitmetest looduslikest stressi leevendavatest toidulisanditest nagu näiteks Ashwagandha juure ekstrakt.
Sedasi on inimesel võimekus tegeleda enda vaimse tervise häirega varasemast suurem ja nii tõuseb ka ravi edukus. Igal juhul tuleb nimetatud häirega inimest julgustada antud probleemiga tegelema, sest see ei pruugi iseenesest ära minna.
Tunnete eiramine ja juhtunu alla surumine ei ole jätkusuutlikud tegevused ning võivad pikemas perspektiivis mõjutada kõiki eluvaldkondi. Professionaalset abi leiab nii riiklikus süsteemis kui ka erasektoris. Vaimne tervis on samavõrd tähtis kui füüsiline ja üht ilma teiseta ei saa eksisteerida.
Autor: Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Pildid:Pexels.com, Pixabay.com
