Sarkopeenia on peamiselt vanusest tingitud lihasmassi kadu, mida iseloomustab lihaste füsioloogiliste ristlõikepindalade ja lihaskiudude vähenemine (1, 2, 3).
Sarkopeenia on tugevas seoses suremuse, hapruse, haigestumuse ja erinevate krooniliste mittenakkushaiguste nagu nt diabeedi ja südameveresoonkonnahaigustega (4, 5, 6).
Niisiis, jätkates tõenduspõhisuse lainel, püüan lihtsa süstemaatilise uuringu põhjal näidata, kuidas teaduslik meetod aitab käesolevas teemas leida tõde, mille najal langetada otsus mingi sekkumise kasuks.
Mis täpsemalt on sarkopeenia ja miks on oluline seda ennetada?
Organismi vananemisega kaasnevad muutused, nagu füüsilisest tegevusetusest põhjustatud lihaskadu, närvisüsteemi mandumine, sagedased põletikulised protsessid, hormonaalne ebakõla, tasakaalustamata kalorite tarbimine ja lihaste koostise kvaliteedi langus on kõik aluseks sarkopeenia tekkele (7). Lihasjõu ja lihasmassi vahel eksisteerib selge seos (2, 3, 8).
Lihasmassi vähenemine algab juba 45 eluaastast, mis annab endast märku kehaliste võimete nagu keha tasakaalu, jõu ja vastupidavuse langusega.
Sarkopeenia tagajärjel halveneb oluliselt igapäevaeluga toimetulek ja tõsise elukvaliteedi languse ärahoidmiseks vajatakse kõrvalist abi (9).
Lihasjõu alanemine toimub kiirusega 1-5% aastas ning võib alata juba 30. eluaastate paiku, mis tähendab, et praeguse oodatud eluea lõpus omab inimene kuni 70% vähem jõudu, kui enne selle alanemise algust (12).
Nende näitajate langusele aitab kaasa vanusest tulenev aktiivsuse vähenemine (13).
Sarkopeenia levimus on 60-70 aastaste hulgas 5-13% maailma rahvastikust. Vanuse kasvades tõuseb levimus märkimisväärselt kõrgele, ulatudes kuni 80 aastastel pea, et 50%-ni (14). Arvestades, et suur osa maailma rahvastikust on vananev, on ennustatud kuni 60 aastaste sarkopeenia käes kannatajate osakaaluks 2025 aastaks ligi 1.2 miljardit ning 2050 aastaks 2 miljardit.
Seega sarkopeenia mõju eakatele on väga laia haardega.
Seda saab lõppkokkuvõttes mõõta haigestumuse, puude ja tegevuspiirangu (9), suremuse (15) ja kõrgete tervishoiu kuludega (16).
Kehaliselt aktiivne eluviis kui sarkopeenia ennetus ja ravi
Eelnevad uuringud on tõestanud, et viljeledes kehaliselt aktiivset eluviisi, on võimalik ennetada ja pidurdada vanusest ja passiivsusest tulenevaid negatiivseid muutusi skeletiluudes – ja lihastes (17).
On leitud, et regulaarne ja pikaajaline füüsiline treening, mis sisaldab endas kogu keha hõlmavaid harjutusi, on vägagi efektiivne. See tõstab võimsuse, jõu, tasakaalu, painduvuse, vastupidavuse, koordinatsiooni ja kiiruse näitajaid (18).
Oluline on mõista, et kuigi vabaaja tegevused nagu jalutamine, aiatööd ja koristamine on kindlasti abiks igapäevases kehalises liikumises, ei ole need siiski piisavad ennetamaks lihasmassi kaotust (19).
Lihaskonna ja luustiku sihtotstarbeline koormamine läbi kehalise aktiivsuse aitab neid tugevdada. Selle kaudu pidurdatakse tasakaalu kadu ning ennetatakse ka kukkumisega seotud õnnetusi (13, 17).
Süstemaatiline ja sihipärane füüsiline tegevus treeningute näol, mida viljeletakse ka pikemas perspektiivis, on tõhus meede lihas-luustiku tervise tagamises (20).
Metoodika – uuringu kuvandi moodustamine
Teema uurimiseks toetusin PICO mudelile.
- Populatsiooniks (population) valisin inimesed vanuses 45 ja vanemad, kellel on alanenud lihasmass, –jõudlus ja –vastupidavus või diagnoositud sarkopeenia.
- Sekkumine (intervention) seisneb kehalise aktiivsuse tõstmises läbi pikaajalise ja eesmärgipärase füüsilise treeningu.
- Sekkumise gruppi võrreldakse (control group) võimalusel sarnaste inimestega, kes ei tegele otseselt kehaliselt aktiivsete tegevustega. Võrdlusgrupi puudusel võrreldakse tulemusi katses osalejate algtulemustega ning vaadeldakse, kas need on muutunud.
- Soovitud tulemiks (outcome) on lihasmassi või lihasjõudluse, lihasvastupidavuse või nende kõigi näitajate paranemine sekkumisgrupis. Näitajate paranemine võib väljenduda ka tegevuspiirangute vähenemises ning igapäevaelu toimingutega paremini hakkama saamises.
Töö keskne küsimus on: milline on sihipärase kehalise aktiivsuse efektiivsus sarkopeenia mõjude vähendamisel vanemal täiskasvanul rahvastikul.
Uuringute kvaliteedi tagamisel otsustasin valida vaid metaanalüüse ja süstemaatilisi ülevaateid. Eesmärgiga säilitada andmetes uudsus, lähtusin uuringus sellest, et uuringute vanus ei oleks rohkem kui 10 aastat.
Kasutasin andmebaasina Pubmed-i ja Medline-i, kus teostasin erinevaid otsingusõnu kombineerides mitmeid otsinguid. Peale olulist manuaalset filtreerimist valisin uuringusse 8 artiklit (21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28).
Kaasatud uuringute ülevaate kokkuvõte
Kasutatud uuringud erinesid peamiselt sekkumis- ja osalejate jälgimisaja poolest. Näiteks oli kaasatud uuringutest kõige lühem jälgimiseperiood kolm kuud ning kõige pikem 2 aastat, mis teeb sellest 8 korda pikema aja.
Seda kõike tuleb tulemusi tõlgendades arvesse võtta. Samas peab arvestama ka erinevate mõõtmisviisidega. Kasutatud on biomeetria mõõtmisi nt DXA aparaadiga (Dual-energy X-ray absorptiometry), kus kasutatakse spetsiaalseid röntgenkiiri, et mõõta ja hinnata kehakoostist nagu luutihedust, lihas- ja rasvaprotsenti.
Vastukaaluks kõrgtehnoloogilistele mõõtmisviisidele kasutatakse käesurvetesti tegemiseks ka mehaanilist dünamomeetrit, mis näitab ära jõumomendi, mis kantakse üle lihasjõudlusele.
Veelgi algelisem variant, mida antud uuringutes edukalt kasutati oli nt kõndimise kiiruse mõõtmine ja ilma kõrvalise abita ning käte toeta toolilt püsti tõusmise hindamine.
Neid mõõtetulemusi kohandati lihasmassile, lihasjõudlusele, lihasvastupidavusele ja funktsionaalsusele. Vaadates erinevaid mõõtmisviise saab öelda, et ka tulemused on tõenäoliselt erineva kvaliteedi ja täpsusega.
Uuringuid välja selekteerides selgus, et hoolimata tõenduse kõrgemast tasemest, ei ole võimalik üheselt tuua välja nende tulemused selliselt, et säiliks uuringute eripära ja individuaalne täpsus, kuid oleks samas võrreldav ka teiste uuringutega.
See tähendab, et analüüsides esile toodud tulemused ning neid toetavad konkreetsed näitajaid tuli üldistada selliselt, et neid saaks omavahel võrrelda. See võib lõppkokkuvõttes tähendada mõõtmisviga, mida tuleb tulemuste tõlgendamisel arvesse võtta.
Tulemuste tõlgendamise kokkuvõte
Kehalise aktiivsuse tõhusus leidis kinnitust kõikides vaadeldud teadusartiklites. Selle efekti täpne määr on raskemini hoomatav. Uuringuid eraldiseisvalt vaadeldes selgus, et peamine takistus selles seisneb just ühtluse puuduses.
Nimelt on mõõtmised teostatud väga erinevat viisi, kus on kasutatud nii kõrgtehnoloogilisi, lihtsamaid mehaanilisi, kuid ka hinnates mingi skaala järgi inimese võimekust läbi lihtsalt teostavate harjutuste.
Seega ei saa neid tulemusi üheselt võtta, vaid peaks pigem tõlgendama üksteisega kooskõlas. Sageli oli mitmetes uuringutes näha just seda, kus peale sekkumist rakendati erinevate keerukusastmetega mõõtmisi, mis andsid parema üldpildi.
Sedasi saigi nt hinnata DXA aparaadiga kehakoostist, nähes täpselt ära lihasmassi hüpertroofiat ja rasvaprotsendi langust. Seejärel mõõta lihasjõudlust nt käehaarde testiga kasutades dünamomeetrit ning lõpuks hinnata ka inimese reaalset võimekuse paranemist või langust läbi harjutuste nagu toolilt ilma kõrvalise abita püsti tõusmine või kõndimise kiirus ja tasakaal.
Taoliste mõõtmiste koondtulemus annab hea arusaama sellest, kuidas mingi sekkumine kutsub esile võimaliku lihasmassi ja lihasjõudluse suurenemise, mille tagajärjel paraneb ka reaalne funktsionaalsus igapäevategevustes.
Viimane lause kinnitabki ühtlasi üldist hüpoteesi, mida ka oma töös vaatlen. Nimelt – läbi kehaliselt aktiivsete eesmärgipärastatud sekkumiste vähenevad inimeste tegevuspiirangud. Kehaline aktiivsus annab neile parema toimetuleku igapäevastes tegevustes nagu kõndimine, tõusmine, istumine, trepist käimine, söögi tegemine ja enese pesemine.
Järeldused
Hoolimata kõikidest erisustest ja võimalikest nihetest, hindan tõenduse kvaliteeti kõrgeks. Kõik siia kaasatud meta-analüüsid ja süstemaatilised ülevaated näitavad, et kehaline aktiivsus, vähemalt kolme kuulise perioodina, on tõhus vähendama sarkopeeniast tulenevaid vaevusi.
Eriti häid tulemusi näitasid pikema aja vältel läbi viidud intensiivsed jõutreeningud, kus kasutati harjutustel kõrgeid kordusi.
Kõigi sekkumiste tagajärjel tõusis uuringutes osalejate lihasmassi protsent ning suurel osal ka lihasjõudlus. Nende näitajate paranemise tõttu vähenes tegevuspiirangute osakaal ja suurenes võimekus tegeleda igapäevatoimetustega tõhusamalt kui enne sekkumist.
Autor: Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Toimetus ja kujundus: Elu5 – Maria-Helena Loik
Pildid: Pexels.com, Pixabay.com
