Dunningi-Krugeri efekti definitsioon võiks kõlada sellisena: Tegu on kognitiivse nihkega (cognitive bias), kus inimesed teevad valesid järeldusi ning sellest tulenevalt halbu valikuid, aga nende ebakompetentsuse tõttu ei ole nad võimelised sellest aru saama.
Efekti tagajärjel kogevad illusoorset üleolekut just väheoskuslikud inimesed. Nad hindavad oma oskusi üle keskmise, kuid tegelikkuses on nende võimed oluliselt madalamad.
„Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga enesekindlad ja targad on täis ebakindlust.“ Bertrand Russell
Dunningi-Krugeri efekt töötab paradoksaalsel kombel ka vastupidises suunas, kus kõrge intelligentsiga inimesed teavad, et nad ei tea piisavalt ning kogevad illusoorset alaväärsust. Selle tulemusel alahindavad nad oluliselt oma oskusi.
Psühholoog Ola Svenson näitas antud efekti ilmekalt enda uuringus, kus ta palus üliõpilastel hinnata, kas nad on keskmisest paremad või keskmisest halvemad autojuhid.
Juhuslikustatud valimis peaks umbes pool inimestest olema keskmisest paremad ja teine pool keskmisest halvemad.
Ometi arvas valdav osa küsitletutest, et just nemad on keskmisest paremad.
Miks see nii on?
Dunningi-Krugeri efekti efekti uurisid ja demonstreerisid teadlased David Kruger ja David Dunning. Nende selle teema esmaviljad publitseeriti 1999 aastal, kuid efekti olemuse üle on filosoofid arutlenud juba oluliselt varem.
Lihtsalt selgitades – kui me ei ole mingi ülesande lahendamises väga head, siis me ei tea piisavalt palju, et oma oskusi hinnata.
Seetõttu hindame oma oskusi üle, arvates, et oleme ülesande lahendamises palju edukamad kui me tegelikkuses oleme. Seega manab teadmatus ja kogenematus meie silme ette valede loori.
See tuleneb suurelt seetõttu, et meie ajud on meie mõtete autorid ja nii nagu head autorid ikka, on nad mingil määral kallutatud ning tõlgendavad asju enda seisukohast.
Küsi endalt, millal sa viimati arvasid olevat mingis asjas nii kindel kui vähegi olla saab, kuid lõppkokkuvõttes eksisid rängalt. Kui sa ei suuda sellist olukorda meenutada oled sa selle efekti ehe näide.
Intellektuaalne alandlikkus on väärtus, mida omavad vähesed inimesed, kuigi see võiks olla rohkem levinum.
Sageli oleme mingis teemas rohkem enesekindlad kui tegelikult tohiks või peaks olema, aga samal ajal oleme jällegi teadmatud enda liigsest enesekindlusest.
Meie teadmatus on meile nähtamatu.
Kas Dunningi-Krugeri efekt on harv nähtus?
Üks peamine fakt, mille vastu Dunningi-Krugeri efekti osas eksitakse on selle ulatuslikkus. Hoolimata sellest, et Dunningi-Krugeri efekti olemus võib kõigile olla arusaadav, ei usu keegi, et see kehtib just tema puhul.
Enamus inimesi arvab üldiselt, et nad on mingis valdkonnas üle keskmise paremad, kuid kui loed antud lauset mõttega uuesti, siis saad aru, et see on statistiliselt võimatu.
See on selle sama efekti üks peamisi tahke – kuigi saadakse aru, et taoline nähtus eksisteerib, siis ei usuta selle ulatuslikkust.
Näiteks on tehtud küsitlusi erinevates valdkondades, ka veiniasjatundjate seas ning tulemused on näidanud et sama efekt kehtib ka seal. Seega ei ole valdkonda, kus antud reegel ei kehtiks.
Tegu ei ole kaasasündinud nähtusega, vaid pigem omandatakse see kognitiivse arengu teekonnal. Trend liigub aga pigem selles suunas, et noortematel inimestel kujuneb see oluliselt kiiremini välja kui varem.
Võibolla sellepärast vanemad inimesed tunduvadki olevat rohkem tasakaalukamad ja kahtlevad oma seisukohtades. Samas, nagu mu äärmiselt intelligentne sõber kord ütles – pole sellist reeglit, et rumal vanaks ei ela.
Võiks öelda, et tegu on psühholoogilise printsiibiga, millega on targem arvestada kui kõrvale heita.
See võib ka seletada, miks tänapäeval on inimestel üha raskem teha vahet faktidel ja arvamustel ning sellest tulenevalt kaheldakse ekslikult tõenduspõhistel teemadel ning jõutakse järeldusele, et nt maa on lame. Ilma naljata.
Selliseid inimesi on tänapäeval oluliselt rohkem kui enesele tunnistada sooviksime ning ometi ei saa me neid hulludeks ega lollideks nimetada. Veelgi enam, me ei saa ka neid vassijateks nimetada, sest nende usk oma tõesse on kaljukindel.
Samuti ei saa neid nimetada lihtsameelseteks just suurelt seetõttu, et nad arvavad teadvat rohkem kui teised.
Tegu on kokkuvõttes naiivse realismiga, kus maailm tundub niivõrd lihtsakoeline ja selge olevat, et raske on eksida. Siiski ei see tähenda veel, et see nii ka on. Me isegi ei tea piisavalt, et aru saada kui vähe me teame.
Me isegi ei tea piisavalt, et aru saada kui vähe me teame.
Mida teha, et Dunningi-Krugeri efekti efekti leevendada?
1. Muuda oma suhtumist ja mõtlemist sellest, kuidas maailm töötab
Antud teemat on uurinud põhjalikult teadur Philip Tetlock ning soovitab tungivalt võtta kasutusele mõtlemisviis, kus me ei mõtle asjadest must-valgena, tõde-valena ehk kas miski on täiesti kindel või täiesti vale.
Pigem peaks mõtlema tõenäosustes ehk kas miski on tõenäoliselt õige või tõenäoliselt vale. See jätab ruumi eksimiseks ning seega ka täienduste lisamiseks.
2. Julge ja oska öelda “ma ei tea”
Selles ei ole midagi häbiväärset, kuid ometi on inimesed hakanud üha rohkem vältima fraasi “ma ei tea” justkui muutudes seetõttu teiste silmis rumalamaks. Tegelikkuses on see aus ja tavapärane teadaanne, et sa ei tea teemast piisavalt, et teha sellest kindlaid järeldusi.
Võta seda kui võimalust end harida ning antud valdkonnas rohkem teadmisi omandada.
Oma mitteteadmist ei pea ilmtingimata kuulutama, kuid kui tegu on olulise küsimusega, siis peaks sul olema põhjust kahelda enda otsuses mitte vaid teadmiste puudujäägi tõttu vaid, et saaksid vastuse faktiliselt kontrollida ning enda jaoks täielikult läbi mõelda.
3. Sotsialiseeru rohkem
Üks suurimaid probleeme, mis Dunningi-Krugeri efekti omajagu võimendab, on nimelt oma ülesande või murega üksi olemine. Eriti ilmekalt väljendub see põhjamaa rahvastel nagu meil eestlastel, kellede isiklik ruumala peab olema vähemalt ühest põlluservast teiseni. Loodame vaid iseenda teadmistele ja kogemustele, kuid peaksime seda laiendama ka teistele.
Tark inimene ei nõjatu ainult enda mõistusele vaid laenab ka teiste omi.
Aktiivne sotsiaalelu on õigusega tervete inimeste nurgakivi. Mida rohkem suhtleme erinevate inimestega ja põrgatame üksteise vahel erinevaid ideid, seda rohkem teadlikumaks ka saame.
Järgmine kord kõheldes, kas alustada vestlust kellegagi või mitte, mõtle selle peale, et sul on võita rohkem kui kaotada.
Kokkuvõttes
Kas meil on võimalik Dunningi-Krugeri efekti täielikult vältida? Kindlasti mitte. Selleks, et olla mingis asjas 100% kindel või teostada mingi ülesanne 100% täpsusega, peaksid sa olema üleliia obsessiivne.
Elades aga pidevas kinnisideede valguses on vaimse tervise häired kiired tulema.
Suurem osa inimesi, kes on enamus asjade suhtes perfektsionistid on sageli ka neurootilised. Nipp on selles, et ülemäära põhjalik tuleks olla eelkõige nendes küsimustes, millede mõju ulatus sinu elule on äärmiselt suur.
Nagu nt kodu ostmine, investeerimine, karjäärivalikud, tervise küsimused, kellega abielluda, kuidas last kasvatada jms elulise tähtsusega küsimused.
Need on teemad, millest meil ei ole veel palju aimu, sest meil puudub kogemus ning seetõttu peame lähtuma oma mõistuse varalaekast ja sellest genereeritud otsustest.
Järgmine kord kui leiad end mingi arutelu keskel või oled vastu võtmas mõnda otsust, siis seisata ja mõtle selle peale, kas sul on piisavalt informatsiooni, et tulemuses mitte kahelda.
Juurdle selle üle mida sa ei veel ei tea ning kontrolli oma olemasolevaid teadmisi.
Käesoleva teema raames soovitame lugeda ka meie varasemat artiklit Sokratese kolme sõela testi kohta, ehk sellest kuidas valida, mida tänapäevases suures infotulvas uskuda.
Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Pildid: Pexels.com, Pixabay,com
