Miks tuleks valu vaigistada?

Küsimus kas valu vaigistada või mitte võib esmalt tunduda täiesti jaburana. Miks peaks inimene kannatama valu käes, kui seda on võimalik leevendada või täiesti ära kaotada?

Kuigi esimese hooga võib valu vaigistamine tunduda täiesti ainuõige käiguna, siis arvesse tuleb siiski võtta, et valuaisting võib olla signaal millestki tõsisemast.

Valu leevendamine on asjakohane tegevus kuid vaigistamine lihtsalt ja ainult vaigistamise mõttes ei pruugi täita lõppeesmärki.

Kahtlemata on sellel oma koht, kuid juhul kui see on märk millestki tõsisemast, siis tuleb leida ja likvideerida valu algpõhjus mitte keskenduda ainult valule kui tunnetusele.

Kui rääkida ägedast valust, siis see on üldtuntud kui keha loomulik kaitserefleks, andes meile mõista mingist otsesest ohust. Näiteks hambavalu on tõenäoliselt märk algavast põletikust või annavad valutavad lihased meile mõista ülekoormusest. Sellise info tagajärjel peaksime otsima valu algpõhjust, et tegelikule probleemile tähelepanu pöörata ning valu tekitaja kõrvaldada.

Kuigi see on täiesti õige lähenemisviis, siis võib mureallika leidmine ja kõrvaldamine võtta omajagu aega. Inimene aga ei peaks nii kaua valu kannatama kuniks esialgne põhjus eemaldatud ja ravitud saab. Olenevalt kahjustuse ulatusest võib ravi aega võtta nädalaid, kui mitte mitmeid kuid. Veelgi, valu võib muutuda krooniliseks ehk kestvaks valuks ja ei pruugigi selle tõttu täielikult ära kaduda.

Seega kui küsida, miks tuleks valu vaigistada, siis saab sellele üheselt vastata – valu iseenesest on meie organismile kahjulik.

Seega peaksime järgmisena küsima, et kuidas aru saada, mis hetkest on valuvaigistamine vajalik? Valu oma olemuselt on ääretult subjektiivne. Mis tähendab, et valu mõõtes peame lähtuma peaaegu täielikult kannataja enda hinnangust. Võttes aluseks nt VAS valuskaala, kus kannatanu saab määrata valu intensiivsust nii pildiliselt kui ka numbriliselt, siis on ilmselge, et skaala keskmine ja lõpuosa, tähistades mõõdukat ja tugevat valu, tuleks kindlasti vaigistada. Kõige raskem on võtta seisukoht skaala alguspoole ehk vähese või kerge valu aistingu puhul.

Kuigi meditsiinitöötajad küll teavad, et ühe ja teise vigastuse või üleüldiselt mingi konkreetse valu algpõhjused võivad olla oodatava intensiivsusega, siis lõppkokkuvõttes juhindutakse siiski inimeselt endalt saadud teabest. Juba seepärast, et inimeste valulävi on erinev. Ühe ja sama valu põhjus võib kahel erineval inimesel olla oluliselt erineva tugevusega.

Meie valuaistinguid mõjutavad ka mitmed muud komponendid, mis esmapilgul üldse pähe ei tulegi. Füüsilised, psüühilised, sotsiaalsed, kultuurilised, soolised ja uskumuslikud tegurid on kõik arvestatavad. Juba see, kuidas meid on üles kasvatatud kujundab meie hoiakut ja suhtumist antud tervisemuresse.

Näiteks erinevates kultuurides ja erinevatel ajahetkedel on valu tõlgendamine olnud vägagi erinev. Enamus uskumused räägivad ühel või teisel määral kannatustest kui millestki pühast. Macholikult sõjaväelaslik suhtumine “valu on nõrkus, mis lahkub me kehast” omas kindlasti mingi hetk reaalset tähendust. Paralleele võib ju tuua isegi meie enda kultuuriruumist mitte kuigivõrd kaua aega tagasi, kus pedagoogiline karistamine nagu joonlauaga vastu näppe saamine oli osa õppeprotsessist.

Selliste erisuste tõttu võibki näha olukordi, kus mõni kutsub kiirabi iga pisema asja pärast ning teine tuleb murtud käeluuga ise omal “käel” EMO osakonda. Seega kui räägime valu mahasurumisest, siis peame tegelikult arvesse võtma olulisel hulgal infot ning mõistma, et vajalik on individuaalne lähenemine.

Kuigi valu esmane eesmärk on meid hoiatada edasiste vigastuste eest ja sundida meid puhkama või tegelema kahjustusega, siis kontrollimata valu on oma olemuses õudne. See tekitab hirmu, mille all kannatab drastiliselt ka kogu meie üleüldine elukvaliteet.

Vaigistamata valu mõjutab otseselt meie paranemisprotsessi, mille raames väheneb söögiisu, suureneb stressitase, halveneb unerütm ning võivad koguni tekkida ärevushäired. Uuringud on näidanud, et valul, eriti kestval, on otsene negatiivne mõju meie organismile, mille tõttu halveneb ka keha vastupanuvõime nii haigustekitajatele kui ka igapäeva stressoritele.

Valu tunnetamise kestel toimub meie kehas märkimisväärne tegevus, mis on oma olemuselt äärmiselt suure energiavajadusega. Samuti toodetakse kehas erinevaid stressihormoone nagu nt kortisooli, mis liigses kestvas koguses avaldab enamustele elundkondadele negatiivset mõju, seda eriti just südameveresoonkonnale.

Ekstreemsetes olukordades, kus valu ületab maksimaalse taluvusepiiri, võib valu olla isegi otseselt eluohtlik. Meditsiinimaailmas on teatud situatsioone, kus valu ei ole võimalik enam adekvaatselt tavapäraste meetoditega vaigistada ning seetõttu pannakse patsient kunstlikusse koomasse, et säästa teda ebahumaansest olukorrast. Sellest tulenevalt on tekkinud antud valdkonna spetsialistid, kes tegelevadki peamiselt valu erijuhtudega, mis nõuavad multidimensionaalset lähenemist.

See, et valu on loomulik osa meie elust ei tähenda, et seda ei peaks kontrolli all hoidma. Levinud arvamus on, et valu tuleks kannatada nii kaua kuni võimalik. See on vale. Valu ei pea lõpmatuseni tolereerima ning mida varem sellega tegeleda, seda lihtsam on sellega ka toime tulla. Ravi puhul on mitmeid erinevaid variante nagu füüsikalised, psühholoogilised, kirurgilised ning farmakoloogilised meetodid. Nende adekvaatne rakendamine võib tagada elukvaliteedi olulise paranemise.

Samuti arvatakse, et valuvaigistitest võib sõltuvusse jääda. Kui rääkida opioididest, siis on see mõningal määral tõsi, aga enamjaolt pääseme me omavoliliselt ligi siiski vaid käsimüügiravimitele, mis füsioloogilist sõltuvust kindlasti ei tekita.

Sellegipoolest peab end jälgima, et hoiduda psühholoogilisest harjumusest, kus inimene tarvitab ravimeid ilma reaalse põhjuseta. Näiteks kui ollakse päev läbi umbses kontoris tehes intensiivselt arvutiga tööd ning tundes selle tagajärjel kerget peavalu, siis ei ole vaja kohe sahtlist valuvaigistite purgi järele haarata vaid pigem proovida esmalt midagi lihtsamat.

Mõistlik oleks end veidi liigutada, teha dünaamilisi venitusharjutusi kaelale ja seljale, end sirutada, avada aken, juua klaas vett ning puhata mõnda aega silmi. Lähtudes ravimiinfolehe ja arsti juhistest ei tohiks tekkida olukordasid, kus tarvitame midagi liiga väheses või liigses koguses.

Järgmises artiklis kirjeldame täpsemalt kuidas valu vaigistada ning milliseid erinevaid võimalusi selleks on.

Elu5 – Ragnar Vaiknemets

Pildid: Pexels.com, Pixabay.com