Õudusunenäod või uneterror on osa unehäirest, kus kogeme unenägudes visuaalseid nägemusi, mis on meid hirmutava sisuga. Need kutsuvad esile ootamatu ärkamise ning panevad meid tundma vaimset düstressi ja füüsilist ebamugavust.
Füüsiliselt väljendub see enamasti läbi karjumise, nutmise, südamekloppimise, hingelduse ja üleüldise segasus- ja ärevusseisundi.
Õudusunenäod
Üldisemalt liigitatakse õudusunenägu parasomnia kategooria alla, tähistades REM ja mitte-REM unefaasi üleminekuhäireid. Sellised häired võivad juhtuda regulaarselt või väga harva ning suuresti ka olenevalt persoonist.
Taolised unehäired, kus inimene kogeb ebameeldiva sisuga hirmuäratavaid unenägusid, esinevad enamasti unenägudes, millest ärgatakse üles. Toibudes halvast kogemusest, kaob selle sisu üsna kiiresti meelest või ei ole selgelt arusaadav ja loogiline.
Siiski on sellistel unenägudel enamasti alati mingi sisu.
Samas võib juhtuda, et üles ärgatakse vaid pooleldi. Sellistel juhtudel inimene kõneleb, kõnnib või tegeleb mingi tegevusega, kuid uuesti magama jäädes, hommikul ärgates enam toimunut ei mäleta.
Ebameeldiva sisuga unenägusid saab liigitada unehäireks kui need esinevad piisavalt sageli, et häiruks ka une kestvus ning kujuneks ärevus enne magama minekut.
Unepaanika ja uneterror
Halvad või õudusunenäod on unepaanikast/uneterrorist erinevad. Peamine erinevus seisneb selles, et õudusunenäod võivad küll olla kaootilised ja ebaloogilised, kuid neil on üldiselt mingi sisu.
Uneterroril/unepaanikal otseselt sisu ei ole, on vaid äärmisel juhul mingi hirmu esile kutsuv kujutlus.
Lihtsustatult selgitades on tegu lihtsalt väga tugeva hirmutundega, millele ei eelne visuaalseid või häälega seonduvaid unenägusid. Tavaliselt tekivad unepaanikad sügavas unes, mitte-REM unefaaside ülemineku häirumisel.
Neid episoode inimesed ei mäleta, kuna see ei toimu REM unefaasi ajal, sest ainult selle faasi jooksul nähtud unenägusid on võimalik meenutada.
Inimene, kes kogeb unepaanikat on tavaliselt meeletult hirmunud ning käitub irratsionaalselt. Ta võib karjuda ja hüsteeriliselt nutta ning ei saa ümbritsevast aru. Temaga suhtlemine ei pruugi tulemust anda isegi siis, kui ta tundub teile otse silma vaatavat.
Selline inimene võib tunduda ärkvel olevat, kuid sisuliselt ei ole ta veel unefaasist väljunud ning jääb mingi hetk uuesti sügavasse unne. Kogeda võidakse ka uneparalüüsi, mille jooksul inimene ei suuda end liigutada kuigi on ärkvel.
Miks me neid kogeme?
Sellised unehäired on peaaegu alati seotud varasemalt kogetud sündmustega. Magamise ajal meie ajud nö roteeruvad unetsüklites, mida võib sisuliselt liigitada kaheks – REM ja mitte-REM unefaasiks. Mitte-REM unefaas alaliigitub veel omakorda neljaks faasiks.
- Esimene on üleminekufaas ärkvel olekust unne suikumiseni.
- Teine faas moodustab nendest neljast faasist suurema enamuse.
- Kolmas ja neljas faas esinevad rohkem magamise kestvuse esimeses pooles ning lühenevad hommiku saabudes.
Neist faasidest on inimest kõige raskem üles äratada. Unepaanikad tekivad just nende kahe faasi ülemineku häirumiste tõttu. Neljanda faasi lõpus minnakse üle REM faasi, kus nähakse enamus unenägusid sh ka õudusunenägusid. Sellised tsükleid kogeb inimene kolm kuni viis korda öö jooksul.
Sagedaste õudusunenägude levimus on olenevalt riigist ja vanusest väga erinev. Üks uuring leidis, et vähemalt üks kord nädalas esinevat õudusunenägu kogevad 5,1% inimestest. Sagedasem esinemine on seotud naissoo, madala sotsiaal-majandusliku staatuse, unetuse, uneapnoe ning ärevate sündmustega. Samuti on levimus märgatavalt suurem vaimse tervise häirete korral.
Enamasti omistatakse õudusunenägusid ja unepaanikat rohkem lastele, mis taanduvad hilisemas eas.
Luupainajad ja unepaanika on levinud ka inimeste seas, kes on läbi elanud mingi traumaatilise kogemuse. Traumaatilises sündmuses kannataja või ka lihtsalt kõrvalseisja kogemus võib olla sedavõrd häiriv, et tekib posttraumaatiline stressi häire, kus elatakse kogetut korduvalt läbi nii ärkvel olles tahtevastastes meenutustes, kui ka magades õudusunenägudena.
Kuidas vähendada nende esinemist?
Esmalt tuleks alustada baastõdedest ning vaadata üle oma unehügieen. Une kestvust kuid ka kvaliteeti mõjutavad otseselt tegevused enne magama heitmist.
- Lihtsamatest peamised tegevused oleks vältida vähemalt tund enne magama minekut telerite ja üleüldiselt ekraane hõlmavaid seadmeid.
- Ei tasu tegeleda ärevate kuid ka liigset kehalist pingutust nõudvate tegevustega.
- Vältida tuleks ka liialt suurt õhtusööki vahetult enne uinumist.
- Magamistuba peaks olema veidi jahedam, täiesti pime ning ilma häirivate helideta.
- Samuti soovitatakse kirja panna kõik muremõtted või homsed tegevused, et vältida uinumisel nendele keskendumist. Täpsemalt saab sellest lugeda siit.
- Tihti kogetakse korduvaid unenägusid, mis hõlmavad sisuliselt sama stsenaariumi ning mille lõpud on alati negatiivsed nagu nt kukkumine sügavikku või millegi eest põgenemine kuni kätte saamiseni. Sellistel puhkudel soovitatakse kirja panna oma unenägu, kuid selle lõpp asendada positiivse tulemiga. Seda peaks iga õhtu enne uinumist paar korda läbi lugema, et ajus looga positiivne seos luua.
- Unepaanikat kogevad inimesed, eriti täiskasvanud võivad abi saada ka medikamentoossest ravimeetodidest.
- Kergematel juhtudel võib abi leida ka rahustava ja psüühikat tasakaalustava toimega toidulisanditest nagu näiteks Ashwagandha, mis soodustab tasakaalu kehas, toetab head und ja lõõgastunud olekut.
Üldiselt on järjekindel luupainajate nägemine seotud mingi vaimse tervise probleemiga. Tasub minna psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule enne, kui selline probleem liialt suureks kasvab.
Unetus on tõsine tervisemure, millel on reaalsed tagajärjed alates kehvadest tervisenäitajatest kuni liiklusõnnetusteni välja.
Pealegi kui nt mingi psühhosotsiaalse alatooniga mure põhjustab juba unetust, siis ilma sekkumiseta see tõenäoliselt vaid süveneb, põhjustades lõppkokkuvõttes ka muid vaimse tervise häireid.
Autor: Elu5 – Ragnar Vaiknemets
