Eelmises artiklis kirjutasime erinevatest putukatest, kes suudavad olla parajaks tüütuseks ning põhjustada ka olulisi tervisehäireid. Siinsete sääskede, kärbeste ja mitmete teiste putukate kaudu haigused otseselt ei levi, mis on laia maailma statistikaga võrreldes suurepärane uudis! Samas ei ole me putukate kaudu levitatest haigustekitajatest ka päris priid.
Meie peamised siirutajad, kes iga aasta olulisel määral haiguskoormust põhjustavad – on puugid.
Siirutaja kannab endas nakkushaigust, mis iseenesest tähendab haigustekitajat ehk mingit patogeenset mikroorganismi. Selleks võib olla bakter, viirus, algloom jms.
Need kurikuulsad ja kardetud puugid
Puugid on parasitaarsed ämblikulaadsed olendid, kes toituvad teiste verest ning nende ohvrite varieeruvus on üsna suur. Eestis esinevatest puukidest, kes levitavad haigusi nagu entsefaliit ja borrelioos on meil kaks levinumat – võsapuuk Ixodes ricinus ja laanepuuk Ixodes persulcatus.
Puugid ootavad ja varitsevad oma ohvrit sageli just varjulistes kohtades maapinnast paarikümne sentimeetri kõrgusel.
Nii on nad kohe valmis end ohvrile peale kukutama kui see lähistelt möödub. Imedes eelpool mainitud loomade verd, nakatuvadki nad ise ning kui satuvad imema inimese verd, nakatavad ühtlasi ka oma uut ohvrit. Samas ei levi haigus ühelt inimeselt teisele inimesele ehk inimene ise ei muutu nakkusohtlikuks.
Puukide arvukus on järsult üle Euroopa suurenenud. Selle põhjuseks arvatakse olevat leebemad ilmastikutingimused, mis on soodsamad nii putukatele endile, kui ka haiguse peremeesorganismidele.
Puukborrelioos
Puukborrelioos on haigus, mis levib puukidega ning haigustekitaja on bakter nimega Borrelia burgdotferi. Haigustekitaja tegelikud peremeesorganismid on tavaliselt metsloomad, kuid ka kodustatud loomad. Haigusele iseloomulikuks ja peamiseks tunnuseks on nahaärritus – umbes 5cm laiune ringikujuline nahalööve hammustuse piirkonnas.
Selline punane laik tekib kuni 80% nakatunutest ning sümptomi väljendus võib välja kujuneda alles kuu aega peale hammustust. Peale selle on üsna levinud ka teised sümptomid – palavik, peavalu, lihas- ja liigesevalu ning kaalu langus. Ravimata jätmise korral võivad tekkida kroonilised närvi-, liigese- ja südamekahjustused.
Peale puukborrelioosi diagnoosimist, mis saadakse tavaliselt sümptomite, anamneesi ja antikehade määramisest, alustatakse koheselt ravi antiobiootikumidega. Kahjuks ei teki peale väljaravimist immuunsust, seega on inimene endiselt võimeline taaskord samasse haigusesse nakatuma.
Haiguse väljaravimisel ei pruugi kaduda ka juba tekkinud kahju eelpool mainitud elundkondadele.
Puukborrelioos on maailmas laialt levinud ning nt Euroopas on viimase kahe kümnendi jooksul registreeritud umbes 360 000 haigusjuhtumit. Praegust trendi vaadates on tegu kasvava tendentsiga. Eestis on haigestumus olnud kõrgem maapiirkondades – enim haigusjuhte esineb Saaremaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Läänemaal, Pärnumaal ja Tartumaal, kuid ohupiirkonnaks loetakse kogu Eestit.
Eesti on puukborrelioosi endeemiline ehk alaline piirkond. Puukborrelioosi nakatusid 2015 aastal Eestis kokku 1401 inimest. Kõige rohkem Tallinnas (356) ja Saaremaal (194).
Sellele haigusele puudub vaktsiin, mistõttu parim ennetusmeetod kõnealuse haiguse vältimiseks on just puukide endi vältimine. Selleks tuleks maastikul olles kanda pikkade käistega särke ja pikki pükse ning kasutada ka puugitõrje tooteid.
Olles käinud puugile iseloomulikes piirkondades nagu metsas, pika rohuga aasal jms, siis peaks peale seda enda keha alati hoolikalt kontrollima.
Puugi leidmisel tuleks käituda rahulikult ning eemaldada putukas spetsiaalsete puugipintsettidega. Nende puudumisel haara võimalikult puugi pea lähedalt ja eemalda see kiire liigutusega. Seejärel pese hammustuse koht ning tee kalendrisse märge.
Nii on arstil hilisemate sümptomite korral võimalik rakendada diferentsiaaldiagnostilist lähenemist, sest esmased sümptomid võivad olla klassikalisele viirusnakkusele üsnagi sarnased.
Puukentsefaliit
Puukentsefaliit on puukide poolt levitatav haigus, mis põhjustab neuroloogilisi vaevusi. Haigustekitajaks on Flaviviridae perekonda kuuluv viirus, mis ründab kesknärvisüsteemi. Haigustekitaja peremeesorganismiks on looduses levinud loomad nagu metsloomad kuid ka koduloomad.
Haigustekitaja loomadele vaevusi ei tekita, kuid viirus võib edasi kanduda otse inimestele. Seda ka läbi taoliste saaduste nagu nt kitsepiim, mida sageli ei pastöriseerita. Haigus ei kandu inimeselt inimesele, vaid ainult läbi puugi hammustuse, mille ajal eritab puuk mainitud viirust sisaldavat sülge.
Haiguse kulgu saab jagada kahte faasi. Esimeses faasis tekivad sümptomid isegi kuni kuu aja pärast peale nakatumist. Need hõlmavad endas peamiselt gripilaadseid haigusnähtusid nagu kehatemperatuuri olulist tõusu koos iivelduse ja oksendamisega. See kestab umbes nädala ning toetava raviga saavad enamus patsiendid edukalt terveks.
Tõve teine faas saabub umbes nädal pärast esimese faasi lõppu ehk näilikku tervenemist. Sellele on iseloomulik järsult tekkiv kõrge palavik koos neuroloogiliste sümptomite nagu pearingluse, iivelduse, oksendamise, peavalu, lihasnõrkuse, aga ka krampide ja teadvushäiretega.
Raskematel juhtudel võib tekkida isegi osaline halvatus ja see võib lõppeda surmaga. Ellujääjatel ning haiguse läbipõdenutel võivad tekkida jäädavad tüsistused sensoorsete häirete näol – kuulmisraskus, jäsemete halvatus, lihasnõrkus ja ka mäluprobleemid. Entsefaliiti põdenud tüsistuste tekkimise protsent on isegi kuni 46% haigestunutest.
Puukentsefaliidil puudub spetsiaalselt väljatöötatud ravi. Peamiselt praktiseeritakse sümptomaatikale keskenduvat ning seda leevendavat ravi. Kes kord on haiguse läbi põdenud, omandab eluaegse immuunsuse, seega ei ole võimalik antud haigust mitu korda põdeda.
Puukentsefaliidi vältimiseks kehtivad ka siin eelpool mainitud juhised, kuid erinevalt puukborrelioosist on puukentsefaliidil olemas tõhus inaaktiveeritud vaktsiin, mis sobib alatest lastest kuni täiskasvanuni. Vaktsineerimine toimub kolme süsti alusel vastavalt vaktsiiniplaanile ning puugi endeemiliste piirkondade elanikel on soovitatav teha korduvvaktsineerimine iga viie aasta järel.
Vaktsineerimist soovitatakse eriti just riskigruppi kuuluvatele inimestele ehk neile, kes viibivad palju vabas looduses. Näiteks metsatöölistele, kaitseväelastele ja muidugi ka sagedastele matkajatele.
2015 aastal oli Euroopas 1908 kinnitatud puukentsefaliidi juhtu, millest enamus leidis aset juuli-novembri vahemikus. See annab märku just sesoonsest tegevusest. Keskmine levimus oli 0,4 juhtu 100 000 elaniku kohta.
Eestis oli samal aastal 116 haigusjuhtu. Võrreldes 2013 aastaga on too number oluliselt langenud. Siiski on see endiselt märkimisväärne arv ning iseloomustab Eestit kui endeemilist piirkonda. Seda annab mõista ka Euroopa keskmisest oluliselt kõrgem levimus, mis oli 2015 aastal 6,2 juhtu 100 000 elaniku kohta.
Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Pildid: Pexels.com, Pixabay.com, Turun Yliopiston Eläinmuseo
