Juba kirjanik Hemingway tunnustas meie rahva reisihimu ning vaadates turismistatistikat on näha, et viimase kümnendi jooksul on puhkusereiside arvud hüppeliselt kasvanud.
Eesti Panga andmeil olid selle aasta esimese kvartali lõpuks meie kaasmaalased reisinud kodumaalt väljapoole 837 tuhandel korral, mida on võrreldes eelmise aastaga ligi 30 tuhat rohkem. Suurem valikuvabadus sihtkohtade puhul ning ka kõrgem majanduslik seis on lubanud meil uudistada üha eksootilisemaid asukohti.
Esttraveli ja Eesti Panga andmeil on populaarsemad sihtkohad endiselt Lõuna-Euroopas nagu Kreeka, Hispaania, Bulgaaria ja Türgi kuid lisandunud on ka troopilisemad riigid nagu Tai, Vietnam ja India.
Kauni looduse ja huvitava kultuuriga kaasneb paratamatult ka kohalik fauna, mille mõni liige võib osutuda ka inimesele ohtlikuks.
Võiks ju arvata, et ainult kaugetes eksootilistes kohtades leidub ämblikke ja madusid ning muid olendeid, kes meie tervist oma kihvtiga tõsisesse ohtu suudaks panna kuid tegelikult esineb neid ka neis samustes vahemere populaarsetes suvitajate meelispaikades.
Kohalik fauna
Peamised mürgised olendid antud riikides on teadaolevalt ämblikud, maod, skorpionid ning mõned mereolendid. Erinevates riikides on erinevad liigid kuid näiteks Lõuna-Euroopa riikides on nad läbivalt kattuvad nagu näiteks vahemere kollane skorpion (Buthuse eri liigid), madu nokisrästik (Vipera ammodytes), mis on meie harilikust rästikust mürgisem ja kurikuulus vahemere ämblik must lesk (Latrodectus tredecimguttatus), kelle hammustus võib rikkuda ära teie puhkuse leides end uuest hotellitoast, mis on kahtlaselt haigla palati sarnane.
Intsidentide levimus on riigiti erinev ning ametlikku statistikat on vähe kuid uuringute kohaselt on näiteks kogu Euroopas maohammustusi aastas hinnanguliselt ligi 8000, millest 15% vajasid intensiivravi. Skorpionite nõelamisi maailma kohta aastas on hinnanguliselt 1,2 – 1,5 millionit kuid Euroopa Liidus on juhtumisi väga vähe.
Tagasihoidliku kliimaga Šveitsis läbi viidud uuringu järgi esineb seal ämblike sisserände tõttu kuni 150 hammustust aastas, mille tõttu teadlased hindavad nende päritoluriikide juhtumeid mitu korda kõrgemaks.
Riskigrupid on selliste juhtumite puhul lapsed, eakad ja nõrga immuunsüsteemiga täiskasvanud.
Enamus ämblikest ja madudest on siiski mittemürgised, hoiavad üldjuhul alati inimestest eemale ning salvavad vaid siis kui tunnevad end ohustatuna.
Kui teid hammustas mürgine olend
Hammustuse/nõelamise sümptomid on eelpool mainitud olenditel mõneti erinevad kuid teaduslikud uuringud näitavad, et üldjuhul on neil läbivalt sarnased väljendused. Tavaliselt on tunda hammustust/nõelamist, mille järel võib tekkida koheselt tugev valu, mis võib olla kasvava iseloomuga kuid see võib tekkida ka oluliselt hiljem koos paistetuse suurenemise ja hematoomi tekkimisega. Tihti esinevad peapööritus ja minestustunne, samuti ka kiire pulss, mida on tunda südamekloppimisena. Sellele järgnevad tavaliselt iiveldus, kõhuvalu, kõhulahtisus ja palavik.
Kui peale juhtumit tekivad mõned eespool mainitud sümptomid, siis helistage koheselt 112, mis on Euroope Liidus üleüldine hädaabi number. Tehke kindlaks, et olete edaspidi väljaspool ohtu ja kõnealust süüdlast pole enam läheduses ning alustage esmaabi andmisega.
Püüdke jääda rahulikuks ja rahustage kannatanut. Erinevatel olenditel on erinevad vastumürgid ja raviviisid, seega on vajalik täpne kirjeldus hammustajast.
Esmase abina loputage mürgistuse kohta puhta veega ning võimalusel kasutage lokaalselt külmakotte.
Eemaldage sõrmused ja kitsad riided, sest mürgistuse koht võib hakata paistetama. Anda kannatanule lamav või poolistuv asend. Valu vastu, kui on käepärast, on sobiv anda täiskasvanule 1g paracetamooli või 600-800 mg ibuprofeeni ja lastele vastavalt kaalu järgi paracetamooli 10-15mg/kg ja ibuprofeeni 10mg/kg kohta.
Võimalikult vähe liigutada jäset ja võimalusel see lahastada hoides see südamepiirist allpool. Pigem kutsuda abi enda juurde, aga kui abi on kaugel ja transport on käepärast, tasub initsiatiiv enda kätesse haarata ja liikuda näiteks kiirabile vastu või suunduda ise EMOsse. Teadvuse kaotusel anda püsiv külili asend ehk keerata kannatanu külili.
Mürgiste mereelukate nagu millimallikas, astelrai, merisiilikute ja merilohe kala puhul eemaldada ettevaatlikult ogad või jätked ning seejärel asetage jäse korduvalt nii kuuma vette, mida suudate kannatada, seejuures tekitamata endale kuumakahjustusi.
Soovitatav on ravimitega valu vaigistada eelpool olevate juhiste järgi ja komplikatsioonide puhul suunduda EMOsse.
Anafülaktiline šokk tekib tugeva allergilise reaktsiooni tagajärjel ning sümptomid nagu nõrkusetunne, nahaärritus, keele-ja kõriturse ning hingamisraskused tekivad lühikese aja jooksul. Tõhus abivahend on automaatne süstal (EpiPen), mis sisaldab adrenaliini. Abi on ka antihistamiinikumi ning glükokortikoidi manustamisest.
Spetsiaalsete ravimite puudumisel on eesmärk jõuda haiglasse nii kiiresti kui võimalik ning sümptomite tekkel helistada viivitamatult 112. Teadvuse kaotusel rakendada ABC võtteid ehk hoida hingamisteed avatuna ning hingamise/pulsi puudumisel alustada elustamisega vahekorras 2 sissehingmist ja 30 südamekompressiooni 110x/min kuni abi saabumiseni.
Laste puhul võtta arvesse, et neil on mahult väiksemad kopsud ja vajavad rindkerele vähem survet. Võõral inimesel ilma spetsiaalse elustamismaskita teha vaid pausideta südamekompressioone.
Ärge püüdke mürgistuse kohast imeda või pigistada mürki välja ning ärge asetage antud jäsemele zgutti. Samuti on mereolendite mürgistuse kohale urineerimine müüt. See ei tee muud, kui tekitab mõlemale osapoolele vaid piinlikkust. Enamus tõsisemaid komplikatsioone ja surmasid tekivad abi liigsel hilinemisel. Seega kui satute sellisesse õnnetusse olukorda ja avaldub mõni eelpool mainitud sümptomitest, ärge jääge ootama ja pöörduge kohe EMOsse.
Ennetamine
Minnes puhkusele troopilisematesse kohtadesse, eriti omapäi nö seiklusreisidele, tasuks mõelda välja plaan, mida teha juhul kui sarnane õnnetus peaks juhtuma.
Kaasas võiks olla lihtne esmaabipakk, milles ühekordne külmakott, sidemed, plaastrid jms (allergikutel vajalikud ravimid). Kindlasti ka laetud telefon ning teadmine, kus on lähim arstivõimekus.
Seigeldes kandke matkasaapaid ja looduses ööbides tuleks kontrollida riideid, saapaid ja magamiskotti enne nende kasutamist. Vältige käte asetamist looduses olevatesse õnarustesse ning kui märkate ohtu, ärge minge liialt lähedale uudistama. Rakendades tervet mõistust on sellised juhtumid harvad esinema, kuid valmisolek võiks olla igal juhul.
