Lapse sünd on üks kõige imelisem ja tähenduslikum sündmus inimese elus. On arusaadav, et elu peale uue ilmakodaniku perre integreerumist hakkab välja nägema kategooriliselt teistsugusena. Seega pole imekspandav, kui kannatab ka paarisuhe ja tülid on kerged tekkima.
Nendel hetkedel on oluline mõista, et süüdi ei ole keegi isiklikult, vaid olukord kuhu kõik värsked lapsevanemad paratamatult satuvad.
Üleminek lapsevanemaks olemisele ning lapse sünd toovad kaasa seksuaalsuse muutused nii naise kui ka tema partneri vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu osas. Muutuste põhjused võivad olla suhtelised, individuaalsed ja situatsioonile omased. 
Seksuaaltervis – olemus
“Seksuaaltervis on täieliku füüsilise, emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mis on seotud seksuaalsusega.” WHO sõnastus on juba seepärast äärmise olulisusega, et hõlmabki inimelu erinevaid aspekte ning ei keskendu vaid ühele neist nagu haiguste puudumine. Andes sedasi mõista, et ei tohiks ühte teistest vähem ega rohkem tähtsamaks pidada.
Seksuaalsus omab suurt tähtsust inimese tervise ja heaolu osas. Inimese seksuaalsus on keeruline ala hõlmates endas laiahaardelisi probleeme; käitumisi ja protsesse; kaasaarvatud seksuaalset identiteeti ja seksuaalkäitumist; seksuaalsuse füsioloogilist, psühholoogilist, sotsiaalset, kultuurilist, poliitilist, vaimset või religioosset aspekti.
Seksuaalsus ei tähenda alati seksuaalvahekorda ning muid seksuaalseid tegevusi, vaid ka intiimsust, lähedust, ühtsustunnet jne.
Seksuaalsed reaktsioonid kujutavad endast kogu organismi haaravate psüühilis-füsioloogiliste muutuste sarja. Libiido ehk suguiha määrab selle, kui kergesti need reaktsioonid käivituvad.
Erootiline impulss, milleks võib olla psüühiline või erogeensete piirkondade stimulatsioon, käivitab ahelreaktsioonina kulgevad muutused nii suguelundeis kui ka mujal organismis. Seksuaalsus on intiimse paarisuhte üks osa ning faktorid, mis võivad mõjutada paari intiimsuhte kogemust, on keerulised. Eriti kui saadakse lapsevanemaks.
Seksuaaltervis – sünnitusjärgne seksuaalsus
Iga inimese libiido, on isiklikul tasandil saadud kogemuste summa. Seksuaaliha languse põhjuste eristamine hormonaalsetest ja psühhosotsiaalsetest teguritest on raske. Selle puudumise üheks bioloogiliseks põhjuseks võib olla sünnitusjärgne seisund.
Lapse sünd ja sünnitusjärgne periood omavad suurt mõju ema seksuaalsele käitumisele. Sellised mured on üldpopulatsioonis tavalised.
Erinevates uuringutes on leitud, et umbes kolmandik uuritavatest on kogenud või kogeb mingil määral seksuaalset väärtalitlust.
Kui mõned sünnitusjärgsed seksuaalsuse lahkhelid võivad esineda juba raseduse ajal, siis on olemas konkreetsed asjaolud, mis kerkivad esile ainult lapse sünni tulemusena. Üks ilmsemaid probleeme on vaginaalse sünnituse või keisrilõike mõju naise võimele tegeleda seksuaalse tegevusega. Lapse sünd toob kaasa muutused pereelus.
Peaaegu alati kannatab ema magamatuse all ja on seetõttu väsinud, mis võib kergesti viia kurvameelsuse, nutuhoogude ja masenduseni.
Vere vähene östrogeenisisaldus võib omakorda mõjutada nende sümptomite ja tunnete tekkimist. Paarisuhtes tekivad pinged sageli siis, kui naine keskendub ainuüksi imikule. Ta ei jaksa olla huvitatud vahekordadest ja kui jaksabki, siis sünnitusejärgne taastumine võib piirata naudingut. 
Seksuaaltervis – probleemide põhjused
Emapoolne seksuaalsus sünnitusjärgses perioodis võib olla vastastikus seoses mõnede teguritega nagu ema vanus, seksuaalne vahekord raseduse ajal, sünnituse viis, rinnaga toitmine, pariteet, abielu kestvus, psühholoogilised muutujad ja sünnitusega seotud füüsilised faktorid.
Bioloogilised kui ka elulised faktorid võivad negatiivselt mõjutada seksuaalset erutatavust ja iha ning väljenduda seksuaalprobleemina. Paljud seksuaalsed mured lahenevad ajaga kas iseeneslikult või väljaspoolse abiga.
1. Hormoonid
Pärast sünnitust läheb sageli mitmeid nädalaid, ennem kui naine tunneb soovi suguelu alustada. See on tingitud muu hulgas sellest, et munasarjade normaalne hormonaalne talitlus taastub vähehaaval. Rasedusjärgne hormoonivaegus tingib limaskestade õhenemist, seksuaalsete reaktsioonide nõrgenemist ja mõnedel seksuaaliha langust.
2. Imetamine
Ka imetamine mõjutab – mida kauem imetada, seda hiljem algavad ovulatsioonid ja menstruatsioonid. Pärast sünnitust kulub kuni kaksteist nädalat, enne kui suguelundite seksuaalsed reaktsioonid – verevarustuse suurenemine, niiskumine ja laienemine ning orgasmi intensiivsus taastuvad.
3. Valulik seksuaalvahekord
Valu lahkliha piirkonnas ja valulik seksuaalvahekord, mis tavapäraselt võivad põhjustatud olla traumast – episiotoomiast ja instrumentaalsest sünnitusest on ühed tavalisemad sünnitusjärgsed probleemid, mis kahjustavad ka normaalset seksuaalset funktsioneerimist. Umbes 75% esmasünnitajatel tekib sünnituse ajal tupe rebendeid.
Valu taandub peaaegu täielikult umbes 12 nädalat peale sünnitust. Üks tajutavamaid eeliseid keisrilõikel on vaagnapõhja säästmine mehhaanilistest kahjustustest ja seeläbi seksuaalse funktsiooni säilitamine. Samas jäävad sageli alles armid, mis võivad tekitada väära kehakuvandi ning traditsioonilisel teel sünnitamise kogemusest ilmajäämine võib tekitada naise eneseteadvusele negatiivse efekti.
4. Valulikud rinnad
Valusad rinnad on tavaline nähtus peale sünnitamist. Imetamise alustamise alguses võivad nibud olla väga valusad, isegi lõhelised ja veritsevad. Seega seksuaalse kontakti ajal nende stimuleerimine võib viia erutuvuse languseni.
5. Naine on enese arvates kaotanud oma ilu
Rasedusjärgsete keha muutuste nägemine võib olla barjääriks erutustundele ja veetlusele. On teada, et mehed näevad oma kaaslast atraktiivsemana varem kui naised ise. Sageli arvavad naised, et muutused on püsivad, mille tõttu on nendega raske leppida. Siiski, osasid probleeme nagu näiteks rasedusarme on võimalik ennetada, alustades juba raseduse esimesel perioodil tugevalt niisutavate looduslike kreemide kasutamist.
Ostes endale kehakreemi, jälgi kindlasti koostisosi pakendil, sest tõenduspõhiselt on enamik poelettidel olevad kreemid eriti ohtlikud just last ootavatele emadele ja kõhus kasvavatele beebidele. Kuigi juba tekkinud rasedusarmid enam ei kao, siis kuigivõrd on võimalik olukorda leevendada ja naha taastumist õigete toimeainetega kreemide määrimisega kiirendada.
Enesega rahulolu aitab tõsta ka liikumine ja treening. Kui enne selleks aega ei olnud, siis nüüd on lausa põhjust iga päev koos lapsega tunnine jalutuskäik teha. Peale seda on kohe ilusam olla!
6. Naine ei näe end enam naisena
Muutused võivad olla ka psühholoogilised, kus naine ei näe enam end kui individuaalse seksuaalse inimesena. Olles määratletud kui abikaasa, tütar, sõber või kaastööline, võib naise uus roll emana tuua esile keerulised tunded seoses isikliku identiteediga, kuid samas ka uue teadlikkuse ajast ja tasakaalu vajadusest.
7. Pidev magamatus
Väsimus ja füüsiline ebamugavus on kaks kõige suuremat põhjust, miks emade seksuaalsed ihad võivad olla alanenud. Vaba aega eelistab naine kulutada pigem kas magamisele või raamatu lugemisele, kui seksuaalvahekorrale.
Päevane füüsiline kontakt beebiga on kurnav ja tekitab vajaduse kulutada aega iseendale. Naine vajab aega lihtsalt üksi olemiseks.
8. Sünnitusjärgne depressioon
Varajane sünnitusjärgne periood tundub olevat emadel üks emotsionaalseimaid ja füüsiliselt haavatavamaid, sest nad võivad psühholoogiliselt olla üle koormatud reaalsest vanemlikust vastutusest ning isikliku aja kadumisest.
Selline olukord võib esile kutsuda sünnitusjärgse masenduse või isegi depressiooni, mida kogeb kuni 80% sünnitajatest.
Sünnitusjärgse depressiooni tunnused on nutuvalmidus, ülitundlikkus, lootusetus, ärevus, süütunne, mõistmatud hirmud ja häirunud unemuster. Meeleoluhäiretega naised tegelevad vähem mitmekesisema seksuaaltegevusega, mis võib olla keerulises seoses füüsiliste, psühholoogilise ja sotisaalsete teguritega.
Seksuaaltervis – soovitused
Kui alustatakse rääkimist mitterahuldavast seksuaalelust ja barjääridest, siis peaksid vastastikune austus, lahkus ja emotsionaalne turvalisus olema esiplaanil.
Tasub proovida järgmisi koduseid meetode:
- Raskete teemade üle arutlemine läbi telefoni võib vähendada võimalikku üle reageerimist. Telefoni teel rääkimine meenutab mõnedel paaridele kurameerimist nende suhte alguses.
- Ühise kaustiku nt vannitoas hoidmine annab paaridel võimaluse teineteisele kirjutada nii, et neil on aega mõelda ja leida õigeid sõnu väljendamaks oma soove ning raskust tekitavaid emotsioone.
- Luua moodus, kuidas rääkida konkreetselt oma seksuaalsetest soovidest ilma, et partner tunneks nendes tunnetes süüd.
- Praktiseerida füüsilist kontakti, mis ei vii seksuaalaktini, näiteks seljamassaaži, käest kinni hoidmist, kaisutamist jne.
- Veeta rohkem aega eelmängule. Naised kipuvad eelmängu nägema suuremas kontekstis kui mehed ja see ei ole naise jaoks ainult tegevus voodis. Naisel, kes tunneb end hinnatult ja väärtustatuna terve päeva jooksul, on suurem tõenäosus omada suuremaid seksuaalseid tundeid päeva lõpuks.
- Olles terve imiku üleval olemise aja pühendanud 100% imikule (vahel ei saa teda magadeski käest pandud) tunneb naine end kui tühjaks pigistatuna. Tal lihtsalt ei jää aega iseendagi jaoks, rääkimata tähelepanu pööramisest mehele ja suhtele. Selleks, et naine saavutaks taas tasakaalu ja tunneks end seksuaalsena, peab ta saama täielikku kohustuste vaba aega iseenda jaoks. Selle aja võiks partner talle võimalusel tagada võttes mõned kohustused enda kanda.
- Hoolitsedes oma keha ja naha eest, paraneb ka enesehinnang ja minapilt ning taastub seksuaaliha.
Kindlasti tasub pöörduda oma ämmaemanda, pereterapeudi, psühholoogi vms antud valdkonna spetsialisti poole. Nemad suudavad abivajajat tõenduspõhiselt nõustada. Piinlikkuse tundmine vesteldes sellistel teemadel on täiesti normaalne, kuid kindlasti ei ole häbiväärne jagada oma probleeme oma partneriga avatud meetodil kartmata hukkamõistu.
Seksuaalsus on inimloomuse ja partnerlussuhte üks tähtsamaid osasid. Teadmiste jagamine ja omavaheline suhtlemine on paarisuhte alus ilma milleta ei pruugi sellise suuremõõdulise muutusega nagu vanemaks saamine toime tulla.
Autor: Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Kaasautor: Liisi Saarme, ämmaemand ja PERH Psühhiaatrikliinikumi VI osakonna õendusjuht.
Toimetus ja kujundus: Maria-Helena Loik
Pildid: Pexels.com, Pixabay.com
