Vererõhk – mis see on?
Vererõhk on veresoontes voolava vere surve veresoonte seintele. Südametöö kontraheerumise faasi nimetatakse süstoliks, mille tulemusena tekkivat rõhku nimetatakse süstoolseks rõhuks.
Südame lõõgastumise faasi ehk diastoli ajal tekkivat rõhku nimetatakse diastoolseks rõhuks. Peamiselt määravad vererõhu just südame poolt vereringesse pumbatud vere maht ja veresoonte toonus, mis on lähtudes organismi vajadusest pidevalt muutuv.
Seega ei ole vererõhk staatiline vaid ajas pidevalt muutuvas seisundis olles otseselt mõjutatud välisteguritest nagu nt aktiivsuse tase kuid ka füsioloogilistest muutustest nagu haigestumusest. Vererõhk annab aimu sinu tervislikust seisundist.
Optimaalseks peetakse <120/80 mmHg ning kõrgenenud vererõhk algab nö ametlikult >140/99, millest alates klassifitseeritakse kui I astme hüpertensiooni. Piir normaalse ja kõrgenenud vererõhu vahel on kokkuleppeline ning sageli mõjutatud indiviidi omapäradest. Nt uuemad juhendid defineerivad kõrgenenud vererõhuks juba üle 120/80 mmHg.
Vererõhu tasakaal on oluline tegur, ilma milleta tekiksid vereringehäired ehk veri ei jõua piisavas mahus teatud organsüsteemidesse.
Vererõhk – kuidas seda mõõta?
Vererõhku mõõdetakse sfügmomanomeetriga, mis võib olla nii manuaalne kui ka automaatne. Esimene on pigem levinud meditsiini ala spetsialistide seas, sest nõuab rohkem oskuseid. Samas on mõlemal mõõtmisvahendi kasutamisel teatud reeglid, mida tuleks täita, et saada tõepärane tulemus. Antud juhul keskendume automaatsele aparaadile.
- Vererõhuaparaat peab olema kalibreeritud ja mansett peab olema õige suurusega ehk katma 2/3 õlavarrest. Ühtlasi peab mansett olema südamega samal tasapinnal, õiges kohas (arteri märk mansetil) ning selle alla ei tohi jääda riideid.
- Enne mõõtmist tuleks rahulikult istuda või lamada mõned minutid ning u pool tundi enne vältida stressirikkaid olukordi, füüsilisi pingutusi, suitsetamist ja kohvi joomist.
- Mõõda vererõhku kaks korda paariminutlise vahega ning kui tulemused erinevad suurel määral, korda mõõtmist ka nt teisel käel. Eelistada tuleks siiski seda kätt, millelt said kõrgemad väärtused.
- Vererõhk on ajas muutuv, nt öösel madalam ja kehalise koormuse korral kõrgem. Igapäevasel mõõtmisel tuleks eelistada kindlat kellaaega, et tekiks võrdlusmoment.
- Märgi vererõhk kuid ka pulsisagedus igapäevaselt üles, et saaks keskmisi näitusid arvestades parema ülevaate ja vastavalt sellele ka vajadusel reageerida.
- Ebatäpseid mõõtmistulemusi võivad saada inimesed, kellel on südamerütmihäired.
- Vajadusel lase perearstil/õel endale õpetada korrektset mõõtmisviisi.
Vererõhk – hüpertensioon
Hüpertoonia (hüpertensioon) on kõrgvererõhktõbi ehk vererõhk, mis on normist kõrgem. Kõrgenenud vererõhk ja sellega kaasnevad ohud algavad juba tegelikult üle optimaalse näidu. Hüpertensiooni kui haigust klassifitseeritakse ametlikult alates >140/99 mmHg.
II astme hüpertensioon algab algab 160/100 ja III aste 180/110 mmHg. III astet kutsutakse ka hüpertensiivseks kriisiks või selle laadseks seisundiks.
Enamasti kaasnevad sellega kõrgele vererõhule omased kuid võimendatud kujul sümptomid, milleks on peavalu või surumistunne peas, väsimus/nõrkus, tasakaaluhäired ja südamekloppimine.
Üldiselt ei tea lausa kolmandik inimestest, et neil on kõrgenenud vererõhk, sest see ei pruugi endast kohe märku anda. Vererõhk võib tõusta aeglases kuid pidevas tempos ning inimene harjub kaasnevate füsioloogiliste sümptomitega kuni selle kahjud avalduvad organsüsteemidele nagu neerudele, silmadele, südame- ja ajuveresoonkonnale.
Kõrgenenud vererõhk, olles kui omaette haigus on tegelikkuses oma olemuselt sümptom. Peamiselt annab see märku südameveresoonkonna halvenenud seisukorrast ning on eelkõige hemorraagilise insuldi peamiseks riskiteguriks.
Vererõhk – hüpotensioon
Hüpotoonia (hüpotensioon) korral on tegemist normist madalama vererõhuga. See tähendab, et vere surve veresoonte seintele ei ole millegi pärast piisav, et tõsta rõhk vajalikule tasemele, kus organsüsteemid saaksid varustatud verega ning selle läbi ka hapnikuga.
Madala vererõhu sümptomiteks on nõrkus, tasakaaluhäired ja iiveldus, aga ka teadvusekadu, mille tõttu võivad tekkida sekundaarsed kahjustused. Nt kui rõhk on liialt madal, ei pruugi aju saada piisaval hulgal hapnikku, mille tõttu võib inimene kaotada teadvuse ning saada kukkudes tõsiseid vigastusi.
Vererõhu näit on indiviiditi erinev, seega leidub inimesi, kelle rõhk ongi juba loomulikult madal. See ei pruugi neile tekitada igapäevaselt mingeid muresid, siiski on nende nö puhver oluliselt väiksem kui teistel, kelledel esineb norm näit.
Seega kui inimene kelle igapäevane vererõhk on 100/85 mmHg, siis 15 pügalat kukkumist võib põhjustada talle juba teadvusehäireid, samas kui 125/90 rõhuga elav inimene ei tunne oma enesetundes olulist muutust.
Vererõhk – ennetus ja kontroll
Kõrgenenud vererõhk viitab enamasti südameveresoonkonna haiguste riski tõusule. Seega, et vähendada infarktide ja insultide tekkevõimalust, on väga oluline hoida rahuoleku vererõhu näitu normi piires. Vähendades kõrgvererõhktõve riskitegureid, suudame positiivselt mõjutada ka vererõhku, hoides seda stabiilselt normaalses vahemikus.
Peamisteks mõjutatavateks riskiteguriteks on vähene kehaline aktiivsus, ülekaalulisus ja suurenenud vööümbermõõt, ebatervislik toitumine nagu liigne loomsete rasvade ja soolade tarbimine, suitsetamine ja alkoholi liigtarbimine, kõrgenenud kolesterooli ja veresuhkru tase ning üleliigne krooniline stress.
Riskitegur, mida me kahjuks mõjutada ei suuda on vanus. Selle kasvades tõuseb ka vererõhk ning pärilikkuse ehk geneetiline faktor.
Madal vererõhk on enamasti individuaalne ja kaasasündinud nähtus, mis võib antud inimesele normaalne olla. Probleemiks võib osutuda juhul, kui seda varasemalt tema elus esinenud pole. Jättes traumaatilised põhjused kõrvale, siis rõhu ajutist langust võib põhjustada veepuudus, mille tõttu on mõjutatud ka elektrolüütide tasakaal. Peale mineraalide düsbalansi, mõjutavad ka B12 ja foolhappe vähesus vererõhku langetavas foonis.
Samuti võib vererõhku langetada rasedus, mis on enamasti peale sünnitust pöörduv nähtus. Madal vererõhk võib olla ka sümptomiks teatud endokriinsetele haigustele. Ka siinkohal on olulisteks mõjuteguriteks eelpool nimetatud tervisliku eluviisi põhitegevused.
Normaalse vererõhu tagamine on tevise säilitamise ja edendamise seisukohalt äärmise tähtsusega. Kõrgenenud vererõhku ennetades peaks seda regulaarsemalt kontrollima hakkama kui sul on vanust rohkem kui 40 eluaastat, lähisugulastel esineb kõrgvererõhktõbe ja kui oled varasemalt kogenud kõrget vererõhku või selle näidud on olnud piiripealsed.
Tervisliku eluviisi viljelemine on põhiline, mida saad ise ära teha, et parandada oma üldtervist ning seeläbi hoida ka vererõhku kauem stabiilselt norm väärtuste juures. Kuna antud näitaja võib paratamatult tõusta vanuse kasvades, siis on oluline käia regulaarselt arsti visiidil, kes kirjutab vajadusel välja vererõhku mõjutatavad ravimid.
Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Toimetus ja kujundus: Maria-Helena Loik
Pildid: Pexels.com, Pixabay.com
