Inimesed on endid tätoveerinud juba tuhandeid aastaid ning selle protseduuri ja jooniste tähendus varieerub kulutuuriruumis, ajas ja asukohas. Viimastel aastakümnetel on tätoveerimine tänu läänestumisele muutunud üha populaarsemaks ja seetõttu ei ole see enam vaid vangide, meremeeste või muude subkultuuride pärusmaa.
Statistiliselt vaadates on Euroopas üks või enam tatoveeringuid ligi 12% inimestest ning USAs koguni 24% elanikkonnast.
Tätoveerimist peetakse üldiselt üsna ohutuks ettevõtmiseks, kuid aegajalt võib lugeda ka hirmujutte erinevatest terviseprobleemidest mis selle invasiivse protseduuriga kaasnevad. Vaatame lähemalt, kas muretsemiseks on põhjust ja kuidas nende tekkeriski maandada saaks.
Kuidas tätoveerimine käib?
Tätoveerimine on oma olemuselt invasiivne protseduur, mille käigus viiakse nõelaga naha alla värvainet. Tänapäeval kasutatakse selleks spetsiaalseid tätoveerimismasinaid, mille nõel töötab kiirusel 50-3000 korda minutis.
Nõel läbistab nahka, täpsemalt epidermisest kuni dermiseni välja jättes värvaine maha dermise kihti.
Dermis koosneb kollageeni kiududest, närvilõpmetest, higinäärmetest ja veresoontest. Iga kord kui nõel läbistab nahka, tekib sisuliselt pisikene haav, mille järel aktiveerub meie keha kaitsesüsteem ning algab lokaalne põletikuprotsess.
Immuunsüsteemi rakud rändavad haava asukohta ja alustavad nahas oleva augu parandamist.
Ühed sellised rakud, makrofaagid, nö söövad võõrmaterjali, mis on antud juhul värvaine, ning transpordivad need lümfisüsteemi kaudu kehast välja. Enamus värvaine molekulidest on aga struktuurselt liialt suured makrofaagide jaoks ning seetõttu jääb ka värvaine dermisesse maha meile silmailu pakkuma.
Tätoveerimine ja mikroorganismid
Suurimateks ohtudeks, mis nimetatud protseduuriga võivad kaasneda, on nakatumine:
- HIV-i,
- B- ja C-hepatiiti,
- bakteriaalsete stafülokoki,
- streptokoki,
- nahainfektsioonidesse.
Nakkusi võivad põhjustada mittehügieenilised töövahendid, värvained ja töövõtted. Võimalikud on ka seenhaigused. Tätoveeringu värvid võivad olla aegajalt saastunud mikroorganismidega. Dieckmann et al. (1) teostas teaduskirjanduse süstemaatilise ülevaate, kaardistades teadaolevad tätoveeringute infektsioonid.
Ülevaate tulemused näitasid, et tätoveeringute valmisvärvid on sageli saastunud erinevate bakteritega.
Peamiste leidudena esinesid Staphylococci, Streptococci, and Pseudomonas spp. Huvitav on asjaolu, et valmisvärvid olid hermeetiliselt suletud ning sisaldasid säilitusaineid nagu parabeenid, formaldehüüd, fenool ja methylisothiazolinoon (2).
Samas ei suutnud teadlased välja selgitada, kas tätoveerimise tagajärel tekkinud nahainfektsioonid olid tingitud värvainetest, oldi eksitud hügieeninõuete vastu tätoveerimise käigus või hiljem tätoveeringu hoolduse ajal.
Arvestades, et tegu on lahtise haavaga, siis on võimalik, et infektsioon võib saada alguse igal hetkel kui haava käsitletakse ebahügieenselt sh järelhooldusel, kui haava katsutakse mustade kätega.
Infektsiooni tunneb ära kui tätoveeringu piirkond on olulisel määral turses, üha rohkem valulikum ning hakkab eritama suures koguses sekreeti/mäda.
Enamus infektsioone on oma olemuselt kerged ja kui tätoveeringut hoolikalt puhastada, siis keha enda kaitsesüsteem saab põletikuga ise hakkama.
Igal juhul tasub pöörduda arsti poole, kes olukorda paremini hinnata oskab. Tõsisematel juhtudel määratakse antibakteriaalsed kreemid ja/või antibiootikumid. Väga rasketel juhtudel võib olla vajalik ka kirurgiline sekkumine.
Tätoveeringud ja allergilised reaktsioonid
Jungmann et al. (3) kirjeldab enda uurimistöös rasket süsteemilist reaktsiooni, mis tekkis 5h peale tätoveerimist. See algas lokaalsest tursest tätoveeritud naha piirkonnas ning kokkuvõttes viidi patsient haiglass EMO osakonda anafülaksiaga ehk väga raske allergilise reaktsiooniga.
Selliseid raskeid olukordi on meditsiinikirjanduses kirjeldatud äärmiselt harva. Oluliselt rohkem leidub juhtumeid, kus tätoveeringust tingitud komplikatsioonid piirduvadki lokaalse tursega, mis kaob iseenesest või vajab vähest sekkumist, kus peaks paranemise ajal kasutama allergiavastaseid rohtusid nagu antihistamiine ja rahustavaid kreeme. Väga head on looduslikud kakaovõi baasil kreemid, mida saab ka internetist tellida.
Samas võib antud värvaine olla jätkuvalt allergilise reaktsiooni põhjustaja, mille tõttu on ainuke lahendus tätoveering täielikult eemaldada (4).
Tätoveerimisvärvide ohutus
Tätoveeringute salongis kasutusel olevad värvaineid on tätoveerijate enda meele järgi valitud. Need ostetakse üldiselt kas otse tootjatelt või internetist läbi vahendajate.
8 fakti värvainete kohta:
- Enamasti kasutatakse tänapäevaseid värvaineid ning trend on looduslikema toodete suunas (5).
- Samas, nii nagu igapäevased hügieenitarbed ja kosmeetika – sisaldavad ka paljud värvaineid lahusteid, emulgaatoreid, sidujaid, säilitusaineid ning metalle.
- Tätoveerimisvärvidega seotud probleemid tekivad põhiliselt sellest, et kasutatavad pigmendid pole selleks otstarbeks toodetud, vaid on ette nähtud tekstiili, autoosade või plasti värvimiseks.
- Värvainetena kasutatakse ka asovärve, mis päikese ja UV-kiirguse mõjul eraldavad aromaatseid amiine, mis võivad olla kantserogeensed.
- Kokkuvõttes on leitud, et tätoveerimisvärvid võivad sisaldada endas rohkem kui 100 erinevat kemikaali (2).
- Ei Euroopas ega USAs ei ole värvaineid, mis oleks riiklikult tunnustatud kui ohutud sisestama inimnahka. Küll on olemas loetelu ainetest, mida on rangelt keelatud kasutada.
- Nagu eelpool kirjeldatud, jääb osa värvainest naha sügavamasse kihti pidama ning seetõttu ongi see meile pikaks perioodiks nähtav.
- Samas on teada, et värvaine eraldub pika aja vältel vähehaaval lümfide kaudu ning seda on leitud ka lümfisõlmedes (6). Senini ei ole veel teada, kas antud värvaine kuhjub ka mõnes teises organis.
Tätoveerimine ja terviseprobleemid
Üldiselt ei ole head statistikat tätoveerimise komplikatsioonidest ja seetõttu ei ole täpselt teada, kui palju on juhtumeid tegelikkuses. Nii kaua kuni pole olukorda põhjalikult kaardistatud ja ajas jälgitud, on kogu teema siiski spekulatiivne (7, 8).
Samas ei saa ka väita, et probleeme üldse pole. Eesti riik peab seda piisavalt suureks murekohaks, et ei luba uue rahvatervise seaduse eelnõu kohaselt tätoveerimissalongidel terviseohtude tõttu oma teenuseid tulevikus enam alaealistele pakkuda.
Eelnõus lähtutakse kõigest eelpool nimetatud ohtudest sh värvainetest tulenevatest riskidest.
Seega käitutakse põhimõttel, et “mida varasemas eas inimene laseb endale tätoveeringu teha ning puutub seekaudu kokku potentsiaalselt kantserogeensete ainetega, seda suurem tõenäosus on elu jooksul haigestuda.”
Tarbijakaitse
Euroopa komisjon on pidanud antud teemat piisavalt tõsiseltvõetavaks, et alustada põhjalikku ettevalmistust selle valdkonna reguleerimiseks (2).
On möödapääsmatu, et tarbimine tätoveerimise osas on jätkuvalt tõusujoones ning nõudluse suurenemise tagajärjel tekib ka pakkumise suurenemine. Siiski, selle kvaliteet ei pruugi alati olla piisavalt kõrge, et terviseriske vältida.
Tätoveerimine on olnud alati kunstitöö, mida õpitakse üsna pikka aega kellegi käe all nö õpipoisina. Seetõttu omandavad need õpipoisid ka tarkused, mida vanem kunstnik on ajas omandanud.
Kui nõudlus tõuseb märkimisväärselt, siis on risk, et õpitakse tätoveerima pigem omal käel ja ei pruugita lähtuda alati õigest praktikast. Seetõttu hakatakse tegema ka rohkem vigu.
Kui sul tekib tätoveerimise järgselt ükskõik mis komplikatsioon, siis võta ühendust oma perearstiga. Kui olukord halveneb kiiresti, siis pöördu koheselt EMO-sse.
Olukorra lahenemisel võta hiljem kindlasti ühendust enda tätoveerijaga ning tee kindlaks, millist värvaineid kasutati ja fikseeri see juhtum Terviseametis.
Täpsemalt saad lugeda tätoveerimise ohutusest inglise keeles vajutades siia ja siia.
Elu5 – Ragnar Vaiknemets
