Impotentsus – selle olemus ja peamised põhjustajad

Impotentsus – definitsioon ja olemus

Impotentsust esineb nii meestel kui ka naistel, kuid on peamiselt on see siiski defineeritud kui sugu- ja sigitamisvõimetus meestel mis tuleneb erektsiooni häirest.

Impotentsuse all peetakse silmas pikemaajalist erektilist häiret mille tõttu on suurem osa alustatud suguaktidest jäänud rahulduseta või katkestatud.

Antud artiklis keskendume meestele, kuigi suure osa infost saab üle kanda ka naissoole.

Impotentsus – tagajärjed ja levimus

Hoolimata sellest, et tegu on äärmiselt stigmatiseeritud tervisemurega, siis impotentsuse hinnatav levimus kogu maailmas on mõned sajad miljonid. Olenevalt maailmajaost hinnatakse 10% inimestest kogevat täielikku impotentsust ning 25% mõõdukat.

Vanus mängib levimuse määramisel olulist rolli, sest alla 40 aastastel meestel esineb vaid 2% ja üle selle vanuse kuni koguni 80% mingisugust erektsioonihäiret.

See toob enesega kaasa ulatuslikku tervisekadu mitte ainult otseselt vaid ka kaudselt. Otsene ja ilmselge probleem on rahuldamata seksuaalelu, mis esmapilgul võib tunduda vähetähtis mure. Eriti kui võrrelda seda tõsisemate haigustega nagu nt vähiga.

Tegelikkuses ei tohiks antud muret mitte mingil juhul kuidagi alahinnata, sest seksuaaltervis on äärmiselt oluline üldtervise komponent.

Selle ala häire nagu rahuldamata suguakt tekitab stressi, ärevust, põhjustab madalat enesehinnangut ja piinlikkust, mis väljendub suhte- ning sellest tulenevalt ka viljakusprobleemidena.

See kõik kulmineerub õnnetunde ja eluga rahuolu vähenemisega, mis langetab oluliselt elukvaliteeti.

Impotentsus – peamised põhjuslikud riskitegurid

Põhjused on vägagi erinevad ja kõnealune häire võib tekkida nii neuroloogilistest, veresoonkonnaga seotud, psühholoogistest, hormonaalsetest jpt organismi nii patoloogilistest kui ka normaalsestest füsioloogilistest seisunditest nagu nt vananemine.

Tuues välja vaid peamised riskitegurid, mis suurendavad impotentsuse väljakujunemist, saab need jagada patoloogia ja elustiili valdkonda:

Patoloogilised tegurid

• Südameveresoonkonna haigused – suguelundid vajavad ilmselgetel põhjustel head verevarustust, seega ei ole üllatav, et vereringehäired põhjustavad ka erektsioonihäireid. Südameprobleemid, mis avalduvad nt südametöö alatalitlusena ei pruugi varustada kogu organsüsteemi piisava mahu verega, millest tekivad paratamatult komplikatsoonid ka suguelus. Seega on nii kõrge kuid ka madal vererõhk olulised faktorid, mis võivad esile tuua probleeme verevarustses. Südametegevuses olulist rolli mängiv kõrge kolesterool ja eriti HDL kolesterooli vähenemine on samuti riskitegurid, mida jälgida tasuks. Ateroskleroos on sageli sellest valdkonnast peamine mureallikas, sest arterite lubjastumine ehk seisund, kus arterite siseseintele ladestub rasvataolised ained, on oma naastudega pärssimas ka verevoolu vajalikesse organitesse.
• Muud haigused ja füüsilised kahjustused – diabeet, metaboolne sündroom, parkinsoni haigus, multiple skleroosis, eesnäärmevähk on kõik haigused, mille tagajärjel on kõrgenenud oht kogeda erektsiooni düsfunktsiooni ühel või teisel viisil. Tervisemure võib avalduda haiguse otsesel mõjul või ravi tagajärjel. Näiteks eesnäärmevähi tõttu ära opereeritud eesnääre võib samuti oluliselt mõjutada inimese seksuaaltervist.
• Ravimid – teatud ravimid, mida on vaja võtta muude tervisehäirete tõttu võivad põhjustada kõrvalnähtudena seksuaalsuse alatalitlust füsioloogilises või tunnetuslikkuse võtmes. Enamjaolt on nendeks vaimses tervises kasutatavad ravimid nagu nt rahustid xanax ja diazepam, kuid ka antidepressandid nagu ssri-d. Samas ka südameprobleemide puhul kasutatavad diureetikumid ja beeta blokaatorid (vererõhu ravis).

Elustiili tegurid

• Unehäired – On hästi teada, et vähene uni langetab tervist üldiselt ja põhjustab erinevaid probleeme alates kognitiivsetest häiretest kuni füsioloogilisteni välja. Unepuudus mõjutab oluliselt meie energiataset, mis omakorda mõjutab stressitaset, mille tõttu kannatab kokkuvõttes meie seksuaalne iha ja ka suhe partneriga. Eriti tugev seos on leitud uneapnoe ja erektsiooniprobleemide vahel, mõjutades oluliselt hormonaalset tasakaalu.
• Toitumine ja liikumine – endiselt üks peamisi mõjutegureid enamustes mittenakkushaiguste tekkeloos. Istuv eluviis ja vähene kehaline aktiivsus on otseselt seotud suurenenud erektsioonihäire riskiga. Mehed kes veedavad rohkem kui 5h oma päevast istuvas asendis, kogevad kolm korda tõenäolisemalt erektsioonihäireid. Ebatervislikul toitumisel, kus tarbitakse vähe mikrotoitaineid nagu vitamiine E, B1, B2, B12, D ja C on samuti seos impotentsuse kujunemisega. Liigsete kalorite tarbimise tagajärjel tekkinud raske ülekaalulisus ehk rasvumus tõstab erektsiooniprobleemide esinevuse võimalust lausa kahe võrra.
• Enese mürgitamine – suitsetajad kogevad antud probleemi kaks korda enam kui mittesuitsetajad. Suitsetamine mõjutab otseselt veresooni, muutes need hapramaks ja jäigemaks. Selle tõttu on negatiivselt mõjutatud ka vererõhk, mis on samuti otseseks põhjustajaks. Liigne alkohol ja meelemürgid nagu amfetamiin, kokaiin ja opioidid nagu fentaüül jms pärsivad kõik tervislikku suguelu väga mitmesugusel põhjusel.
• Vaimne tervis – liigne stress, ärevushäired, depressioon ning muud vaimse tervise häired on ühed peamised tegurid põhjustamaks erektsioonihäireid. Sellest levinum on pikaaegne kumuleeruv stress, millest võib välja kujuneda läbipõlemissündroom. Liigse ja pideva stressi tagajärjel väheneb keskendumisvõime, mis võib väljenduda erektsioonihäirena. Kannatab suhte partneriga ja sellest tulenev pinge võib samuti vähendada seksuaalset iha.

Impotentsus – ravi ja ennetus

Ravi ja ennetus käib antud probleemi lahendamisel ja pidurdamisel sageli käsikäes. Mure tekkimisel, mis on püsima jäänud, oleks vajalik spetsialistide poole pöördumine.

Eestis on antud valdkonna spetsilistide pädevus väga kõrgel tasemel ning abi võib olla multidistsiplinaarne, mis hõlmab endas psühholoogi konsultatsiooni või suhtekorraldust pereterapeudi juures, medikamentoosset ravi, elustiili sekkumisi või ka kirurgilisi meetmeid.

Ennetuses peaks keskenduma peamistele põhjustele, mida me suudame kui indiviididena mõjutada. Selle alla kuulub kindlasti tervisliku eluviisi viljelemine, kus tuleks:

• Säilitada normaalkaalu – Kehakaal üksinda ei anna ilma kontekstita erilist väärtust. KMI vahemikus >19 ja <25 on praegusel ajal hea indikaator saada aimdus, kas oled soovitud kehakaalus või peaks selle saavutamiseks pingutama rohkem.
• Toituda teadlikult ja tervislikult – täisväärtuslik toitumine, sisaldades kõiki toidugruppe, olles optimaalsetes kogustes, mis põhineb riiklikult tunnustatud soovitustele.
• Liikuda regulaarselt piisavas mahus – riiklikult tunnustatud soovituste järgi on nädalas minimaalseks liikumismahuks 150 min mõõdukat või 75 min intensiivset kehaliselt pingutavat tegevust. 300 min puhul on tulemused veelgi paremad. Arvestama peab, et see norm kehtib lisaks igapäevasele kehalistele tegevustele.
• Ära mürgita end – narkootikumitest keeldumine on ilmselge ratsionaalsus, kuid ei tasuks alahinnata ka suitsetamist ja alkoholi liigset tarbimist. Eriti kuna need tegurid mõjutavad tervist üldpildis palju suuremal määral kui vaid antud teemal.
• Vähenda stressi – üleliigne stress on tänapäeva argielus uskumatult sage ning tegu on pigem kroonilise haigusega kui elu paratamatusega. Sellega tuleb aktiivselt tegeleda! Leia enda stressorid ning püüa leida viisid, kuidas vähendada nende mõju. Vaimse tervise probleemid on sageli „vaiba alla pühitud“ kuid see ei kao kuhugi ning muutub pigem ajapikku üha suuremaks.

Autor: Elu5 – Ragnar Vaiknemets

Pildid: Pixabay.com, Pexels.com