Oled lõpuks ometi end kätte võtnud, saanud regulaarsele trennilainele ja hakkad juba peeglist esimesi käegakatsutavaid tulemusi nägema. Tunned enda üle uhkust ja seda põhjusega!
Aga oh häda! Ühel hommikul avastad, et kurk on veidi kähe, nina kinni ja ka üleüldine enesetunne pole päris kiita…kuid rühmatreening on broneeritud ja sa ei tahaks mitte mingil juhul vastleitud trennirütmi katkestada.
Selline dilemma kerkib esile paljudel – kas minna tõbisena trenni või jääda koju puhkerežiimile?
Viirusnakkuste hooaeg on taas kätte jõudnud ning see kestab tavaliselt hilissügisest kuni varakevadeni välja. Põhjus on peamiselt selles, et külm õhk ning üleüldine suur temperatuuri kõikumine mõjutavad meie limaskesti ja oleme selle tõttu viirustele vastuvõtlikumad.
Teine peamine põhjus on see, et külmemal perioodil veedavad inimesed suurema osa oma ajast siseruumides, kus ollakse üksteisega rohkem ninapidi koos ning soodustatakse sedasi viiruste ja bakterite levikut.
Tavaliselt põeme rahvakeeli külmetust üks-kaks korda aastas ja haiguse kestvus on enamasti kuni nädal. Mõju ulatus võib avalduda lihtsalt kerge nohuna või halvimal juhul meid jalust päris maha niita.
Immuunsüsteemi vastupanuvõime on inimestel erinev ja seda mõjutavad mitmed tegurid nagu vanus, sugu ning eriti elustiil. Viimase alla võib liigitada kehalise treenituse, unekestvuse, stressitaseme, toitumise ning muidugi tervist kahjustavad harjumused – suitsetamise ja liigse alkoholitarbimise. Seega kas trenni teha või mitte on iseenesest sinu tervise seisukohalt olulise tähtsusega.
Kuna haigusperioodil on kõik keha ressursid suunatud just sissetungijate elimineerimisele, siis haigeks jäädes sõltubki meie kaitsevõime suurel määral just sellest, kuidas oma igapäevaelu veedame.
See tähendab, et juba haigus iseenesest on keha jaoks äärmiselt stressirikas olukord.
Teadupärast on ka füüsiline tegevus stressi tekitav, aga stress on nö kahe teraga mõõk. Mitmekülgseks arenguks on piisavas mahus stress vajalik, kuid kui seda koguneb liiast, siis lakkab areng ning töötame oma eesmärkidele pigem vastu.
Kehalise aktiivsuse paljudest erinevatest kasuteguritest oleme kuulnud nii mõndagi. Rääkides ainult tervise seisukohast, siis on kindlaks tehtud, et kehalise aktiivsuse näol on tegu sisuliselt imeraviga. Niipidi võttes oleks trenn justkui üks parimaid asju, mida saad enda jaoks teha.
Tulles tagasi algupärase küsimuse juurde – olles tõbine, kas olla kehaliselt aktiivne või pigem mitte? Ja kui teha haiguse ajal trenni, siis millist ja millise koormusega? Suunates oma pilgud tõenduspõhise meditsiini ja teaduslike uuringute poole, on see endiselt suhteline ning päris must-valgelt antud teemale läheneda ei saa. Millest siis vastuse saamisel juhinduda kui teadus ei oska täpselt öelda? Tegelikult peaks enese terviseseisundit hinnates ennekõike olema subjektiivselt objektiivne.
- Kui haigussümptomid on kerged nagu näiteks vähene köha ja nohu kuid üleüldine enesetunne on hea, siis miks mitte teha kerge kardiotreening nt jalutuskäigu näol. Sellisel madala intensiivsusega liikumisel võib olla pigem stressi leevendav efekt, millest lõppkokkuvõttes on rohkem kasu kui kahju.
- Kui on tegu kehatemperatuuri tõusuga ning sind valdab nõrkus ja väsimus, liigese ja lihasvalud ning ehk ka iiveldab, siis tasub kindlasti koju puhkama jääda. Sellisel juhul on keha jõuvarud suunatud võitlema haigusega ning igasugune üleliigne kehaline aktiivsus on vaid takistavaks teguriks, millest ei ole midagi võita.
Seega on kõige õigem konsulteerida iseendaga ja jälgida enesetunnet. Iga kergem nohu pole piisav põhjus, et sellega end välja vabandada, haiguse taha peitu pugeda ja trennis saavutatu nurka visata.
Samas ei tasu haigusnähtusid ka liialt kergekäeliselt võtta, sest eirates enda keha signaale piisavalt kaua võime luua olukorra, mille tagajärjel võivad tekkida tõsised tüsistused nagu nt südamelihasepõletik.
Põdedes klassikalist ülemiste hingamisteede viirusnakkust, kus olete end ravides ja kosudes veetnud kodus juba nädala – võib tekkida küsimus, et kuna oleks mõistlik taas trenni minna? Spetsialistide sõnul tuleks siin kindlasti enesele anda vähemalt sama palju päevi treeningust puhkust kui olid haige.
Arvestada võiks ka sellega, et kui end taas treenima hakkad, siis peaks koormus esialgu olema mõnevõrra väiksem kui see oli vahetult enne haigestumist.
Kuigi lihaskadu on isegi pärast kuuajalist haigusperioodi minimaalne, siis vajab keha endise taseme saavutamiseks veidi aega.
Tähtsaim on lähtuda kasu ja kahjuteguri omavahelisest suhtest. Kui tunned, et sümptomid on peaaegu tühised ja tuju on hea, siis kerge liigutamine nagu aiatöö, koristamine ja jalutamine ei ole tõenäoliselt organismile liiast vaid on pigem isegi tervist edendavad.
Kui enesetunne on juba nii sant, et kaalud töölt koju jäämist ja haiguslehe võtmist, siis ei ole kindlasti hea idee ka trenni teha ning keskenduda tuleks ainult haiguse välja ravimisele.
Teemat tuleb vaadata ka eetilisest seisukohast.
Töökas ja kohusetundlik rahvas nagu eestlastena oleme, veame end tihti haigena olles tööle ja ei mõtle asjaolule, et võime tõenäoliselt sealjuures haigustekitajad ka oma kolleegidele levitada.
Sama asi juhtub kui otsustame trenni minna. Peale selle, et viid sinna enda pisikuid, ei ole treeningsaalid just kõige puhtamad kohad maailmas ning kui sinu immuunsus on juba niigi veidi nõrgenenud, siis ei tule just kasuks sealt veel midagi huvitavat üles korjata. Pidades kinni elementaarsetest hügieenireeglitest vähendad haigestumise ohtu ka teistel.
Elu5 – Ragnar Vaiknemets
Fotod: Pexels.com
